Mul oli vahepeal nädal aega loomingulist pausi. Kulus ära, mu arvates.

Üeeelmise nädala reedel murdsin rutiini – käisin teatris ja ega ma ei läinud siis mingit kerget draamatükki või populaarset NO99 etendust vaatama, pörutasin kohe balletiteatrisse. Ega ma muidu poleks sinna vist sattunud, aga kuna hea söber on Estonias noortetöö juht ja saab teatripileteid väikse alega, siis kasutasin vöimalust ja harisin end. Pärast Musta Luige filmi vaatamist oli üsna loogiline valik Tšaikovski Luikede Järv.

Olgugi, et ma ei saa köigest kehakeelelistest väljenditest aru ja ei oska tantsu lugeda nii nagu peaks, oli absoluutselt äge elamus. Endiselt, see mida teevad balleriinid ja milline peab olema nende füüsiline ettevalmistus on kujuteldamatu. Ja nii ilus.

Kuidas selline asi vöimalik on?

Kel aega see surfaku veel juutjuubis, seal on imelisi esitusi.

Kui need neli valget luike lavale tulid ja oma klassikalise nelja luige tantsu alustasid, siis käis saalis mönus kahin läbi, sest see on lihtsalt nii klassika. Samas, kui tüdrukud olid löpetanud, said nad tugeva aplausi, sest sünkroonis hüplemine ei tundu just maailma kergeim ülesanne olevat.

Luikede järve teeb veel maruheaks see, et muusika on ilus – töesti lihtsalt ilus. Selle muusikaga kangestub mul küll veits närvilise Ervin Abeli nägu (neile, kes pole Noort Pensionäri näinud, siis vaadatagu siit), aga ei hullu – ilu pidavatki ohvreid nöudma :)