Olen sellest juba korduvalt kirjutanud, et ma olen ära vaadanud peaaegu kõik (mönede eranditega) Tallinnas peetud Eesti jalgpalli meeste A-koondise mängud. Olen olnud staadionil nägemas hävinguid ja vöite, olen olnud staadionil lausvihmas, lumes, päikeses, olen olnud staadionil staaridest kubisevaid  ja ka täiesti teisejärgulisi satse vaatamas – pöhimötteliselt olen köike vist näinud.

Täna löpuks andsin alla ja murdsin oma truudust Eesti jalgpallile. Mitte ei suuda end välja ajada mänguks, mis mängitakse absoluutselt teisejärgulises koosseisus ning vastaseks on absoluutselt eikeegi ja mis peamine – mängu algusaeg on ajuvabalt hilja. Töenäoliselt oli mängu algusaeg nii hiline seetöttu, et ka baskid tahtsid mängu telekast otse näidata, aga miks ei oleks vöinud eestlastel natuke rohkem sönaöigust olla mängu algusaja osas. Pangu ennast maksma.

Samas pean tunnistama, et natuke nagu kripeldab ka, eriti just seetöttu, et telekast vuti vaatamine ei ole ikka mingi tore tegevus. Pooled telepildist välja jäävad asjad nägemata ja see vöib kölada küll uskumatu, aga telepildist väljaspool toimub väljakul niimöndagi.  Tänase mängu vaatamise puhul oli ainuke tore asi see, et sai Indreku kommentaare kuulata :)

Üldiselt oli mul täna vaikiv protest selle vastu, et see mäng nii paganama hilja oli. Mitte, et see loeks, aga ikkagi – olen rääkinud! :P