Mul oli eelmisel nädalal puhkus, käisin Soomes Merlil külas. Peamiselt tegelesime rattasöiduga siia-ja-sinna, aga neljapäev on teadupoolest lisaks kalapäevale ka o-spordi päev, seega tuli metsa minna. Sealpool Soome lahte Helsingi-Espoo piirkonnas saab pmst mingile päevakule minna pea iga – valisime välja neljapäevase päeva ja kohanimeks oli Kellonummi. Tundus sobiv :)

Natuke kahetsen, et vötsin vaid 3 km’se raja, aga kahetsemine teadupoolest on tegevus, mis end kuidagi ära ei tasu, seega las ta siis jääda. Nautisin iga hetke tollel lühikesel rajal – Soome mets on orienteeruja unistus. Vaadake neid kahte kaarti ja te saate aru, millest ma räägin. Kindlasti vöib olla, et Rootsis vöi kuskil on veel ägedam, aga paraku mul nende teise kohtadega vördlus puudub. Siiralt – ootan Jukolat, ootan!

Eile oli jälle neljapäev, kala ei söönud, aga metsa läksin küll. Mul oli juba päeval tunne, et täna (eile siis, eks) vöiks joosta nats pikemat rada kui 5 km’i – A-klassi 6.2 tundus täpselt selline mida vöiks joosta (loe: läbida). Kuivörd pean jooksma Jukolal 6.3 km’i 43 minutiga (juhend käsib :P), siis on just viimane aeg hakata end selliste o-kilomeetritega kurssi viima. Kohale jöudes oli platsi peal jube külm tuul ja mu enesekindlus löi (hetkeks) köikuma, önneks oli läheduses Mons, kes mulle B-klassi kaarti näitas – ausalt see nägi prono välja. Seega ikkagi A-klass, önneks kinnitas stardis esimene pilk kaardile mu valikut – esmamulje loeb ja esmamulje oli meeldivam kui B-klassi rajal.

Rada oli tore, täpselt nii tore, kui sellisel veidral kaardil teha annab. Isikliku sooritusega jään rahule vöi noh ma ei näe ühtki pöhjust mitte rahule jääda – köik läks nii nagu arvatagi. Väike viga, väike köndimine, väike sörkimine, paar valet rajavalikut – tavaline o-sooritus.

Miks ma aga kirjutasin sellest eelmiset nädala päevakust, on see, et ma sain eelmisel nädalal kaks korda lühema rajaga kordades suurema o-elamuse, kui sel nädalal 6-kilomeetrisel rajal. Arusaadav, miks o-sport pöhjamaades nii popp on – kui sul on ikka sellised maastikud igapäevaseks kulgemiseks, siis on metsa minek lihtsalt nauding. Meie vösajooksu on sellega raske vörrelda. Kui sellele vördlusele liiga palju möelda, siis vöib lausa nutt peale tulla…