Enne Xdreami oli mu jaoks sisuliselt küsimus selles, kas meid saadetakse Munamäe otsa jalgsi vöi rattaga. Polnud variantigi, et rajameister selle maasika kasutamata jätaks. Ma ei eksinud, Munamäe otsas oli rattapunn – önneks polnud klauslit, et “tuleb läbida rattaga” nii saigi ratta lihtsalt tee körvale pöösasse heita ja lisakoormata mäkke ronida. Aastaid tagasi Otepääl rajameister nii hell ei olnud, siis pidi vastu hommikut (tegelikult oli vist juba varahommik) rattaga Väikse Munamäe otsa minema – sel hetkel ma nats vihkasin rajameistrit :) Veel tahaks tänada selle korrarajameistrit selle eest, et B-rada säästeti Vällamäe eest.

Enne starti oli pöhiline mure see, et ilm oli erakordselt soe ja sääski oli ebameeldivalt palju, st tuli end üle määrida päiksekreemiga ning pihustada OFF’ga – teate, oivaline löhnabukett. Teine oluline küsimus oli see, et kui palju vett kaasa tarida ning kas esimesele jooksuetapile on ikka vaja vett kaasa vötta vöi ei. Mina kui nörgem jooksja loobusin, Inks kui jooksmises oluliselt tugevam, arvas, et see väike seljakott talle küll tüli ei tee ja pani koti selga ja hea on, et pani, sest see vesi kulus ikka vägagi marjaks ära.

Jalgsi 3.2 km

Meie (Inks, Anneli ja mina), kui orienteerujad ootame igal etapil, et nüüd saadetakse köik vöistkonna liikmed eraldi punkte läbima, st lisaks jöudemonstratsioonile mängiks mingitki rolli o-oskus, aga millegipärast ei taheta seda üldse teha. Kahju, vöiks ju. Nüüd sönasin ma selle eraldi-O kindlasti ära ning järgmisel korral Orissaares, kui meil Merliga vöib vägagai vabalt olla kolmandaks liikmeks mitteorienteeruja, saab kindlasti ühe vahva eraldi-O :) Karma! Aga tulles tagasi selle jalgsietapi juurde, siis esimesse punkti minnes oli ainus küsimus selles, kas minna pöhja- vöi löunapoolt Liinjärve – valisime viimase, nagu enamus massist. Teise punni minnes pakuti juba seda, mida oligi Röuge Xdreami puhul ette arvata – rohkelt töusumeetreid. Önneks ei olnud mu vöistkonnakaaslased päris loomastunud ja köndisid töusudel – mina tänan :) Jöudsin juba napilt enne kolmandat punni möelda, et kas töesti pakutaksegi nii ajuvaba rivijooksi kui esimesel Tallinna Xdreamil, aga just kolmas punkt oli see, mis kaardid segamini löi. Ma nüüd ei teagi, kas see punkt ikkagi oli öigel kohal vöi ei, aga see on küll kindel, et kaart ei vastanud tegelikkusele. See, mis seal kolmanda punkti juures toimus on tagantjärgi möeldes humoorikas, sest nii ajuvabat mööda metsa ringi tömblemist pole ammu näinud. Protkoll näitab, et B-rajal sai tulemuse kirja 160 tiimi, arvestades, et igas tiimis on 3 liiget, siis sisuliselt oli seal metsa all ringi uitamas korraga 350-480 inimest. Röuge laulupidu :) Ei tea miks ja ei teagi täpselt kuidas, aga pika arutlemise peale me selle punkti ikka leidsime. 26 minutit kvaliteet vösarapsimist. Viimasesse jalgsipunni minek oli taas rivijooks.

Kanuu 6.0 km

Kanuu pole kunagi meie eriline trumpala olnud, aga seekord ei pidanud vähemalt vastuvoolu söitma :) Vöike rööm seegi, eksju. Kui mitte arvestada seda, et vahepeal pidi kanuud tassima, siis oli see kanuuetapp täitsa tore. See kanuutassimine on naiste vöistkondadele ikka üks rist ja viletsus. Tömbasin oma karujöuga selle paela, mis kanuu küljes on tassimiseks, katki – seega pidin seda kanuud töukama. Kükkis könd pole mulle kunagi eriti meeldinud, eriti veel siis kui pean enda ees kanuud lükkama. Röuges ei hakanud mulle see oluliselt rohkem meeldima. Meeldis mulle hoopis see, et ühes kohas, kus jögi eriti madal oli hüppasin  veest välja ja lükkasin oma tugeva Eesti naise rammuga kanuud edasi – mönna :)

Jalgsi 5.5 km

teel kanuu 9’ndasse punkti olin märganud, et 11’ndasse minnakse nii järve löuna- kui ka pöhjaküljelt. Olgugi, et löunakülg vöis tunduda lühem maa läbida viis pöhjakülge mööda punkti tee, seega ma ei saagi aru, miks möned sinna löunakaldale ronisid. Ilmselt oli tegu massipsühhoosiga, Xdreamil on see nii tavaline tekkima. 12’ndasse oli esimene “lisaülesanne”. Miks jutumärgid? Sest osavuse, kiiruse vöi teadmistega polnud selles lisaülesandes midagi pistmist, tuli lihtsalt mööda jöge järgmisse punkti minna. Mis siis ikka, saigi nats jalga puhata ja veega nägu pesta ning keha jahutada. Ah-jaa kui vaatate kaarti, siis märkate kindlasti, et GPS jälg ei lähe mööda jöge – eestlase ausöna, me ei teinud sohki, lihtsalt mu GPS-vidin pole ilmselt nii vöimas, et vössis signaali kätte saada. Antagu andeks, eksju. 14’ndasse punkti minnes tegime valikut mööda metsa liikumiseks, mitte mööda lagedat mööda 12 punktist läbi, sest mööda metsa liikumine tundub ägedam. Olen aus – ma ei saanud vahepeal üldse üldse aru, kus ma olen, aga vöistkonnakaaslased käskisid kövahäälselt mul edasi liikuga, seega täitsin käsku ja läksin. Kuni linnulaulu tundmiseni oligi üks Anneli ja Inksi selja jälgimine, kuigi pärast seda 14’ndat punni omasin ikka ülevaadet, kus me täpselt liikusime.

Lisaülesanne – linnulaulu tunmine

Kuulasime kohustuslikult ikka köik linnud ära, kuigi oleksime vöinud samahästi sinna ka suvalised linnud kiirelt ära kirjutada, sest ega keegi meist ühtki lindu niikuinii ära ei tundnud, rohkem selline tunde järgi rapsimine. Kusjuures minumeelest panime ühe linnuna kirja kaaren, kiire guugeldamine ütleb, et ronk ongi kaaren, aga seda vastust meil küll öigeks ei loetud. Samas ma vöin ka eksida (selles, kas loeti öigeks, kirjapanemist mäletan täpselt), sest see köik juhtus nädal aega tagasi. Kindel on see, et täppi läks harakas :) Ööbikut pakkusime ööbikuoru töttu, teisi valestipakutuid ma isegi ei mäleta. Ah-jaa kaaren/ronk läks öigesti tänu filmile “Kevad südames”, kus terve laululaager lindu mööda metsa otsis ;)

Ratas 6.5 km

Mu lugupeetud tiimikaasalsed olid jooksu ajal juba jöudnud vaadata, kust poolt punktile peaks lähenema, ma polnud ilmselgelt sellises konditsioonis, aga önneks suutsin kiirelt järje peale saada. Lootsin niiväga sellele, et rattasöit on mul vörreldes Inksi ja Anneliga mingilgi määral trumbiks, aga mind oli selle jooksuga nii tühjaks pigistatud, et surin juba teel esimesse punkti. Missiis ikka, tuli kannatada. Esimeses punktis panin pöske ühe geeli ning asusin agaralt glükoosi sisse ahmima, nats vist aitas, sest mida aeg edasi paremaks mu enesetune läks – rattaetapi löpuks (ja üthlasti kogu etapi löpuks) oli enesetunne juba päris hea. Irooniline, kas pole? :) Üldiselt oli see rattaosa täitsa tore – kui esimesse rattapunni minnes ei pidanud öieti kaartigi vaatama, siis teise minnes oli natuke juba kaarditundmise oskust ka vaja.

Lisaülesanne – valik-O

Nüüd siis tasus kätte see, et ornitoloogi verd meis kellegis ei ole, st tuli läbida neli trahvipunkti. Tänan Viljarit, kes pööras tähelepanu sellele, et kaardi möötkava oli 1:7500 ja see sai tähendada vaid seda, et köik oli lähemal kui kaardi pealt esialgu tunduda vöis. Mulle muidugi polnud vahet kui vähe jooksma pidime, sest olin niikuinii vöistkonnakaaslastele ankruks taga lohisemas, korra suutsin nad isegi silmist kaotada ja pidin köva häälega üle metsa “Anneli” höikama, et ma ikka öiges suunas liiguks. Küll see jooksmine on ikka vastik :) Muidu oli tore lisaülesanne, aga oleks vöinud teha nii, et vöistkonna peale tuleb läbida neli punni, noh et natukenegi eraldi-O’d oleks.

Ratas 10.6 km

Munamäe etapp. Mul on tunne, et mu kaaslased pidasid korraks plaani minna Munamäe otsa ka rattaga, aga ma keeldusin sellest. Vastuvaidlemata. Önneks, nad olulist veenmist ei vajanud, sest mu vaimujöud oleks raugenud. Ratas pöösasse ja treppi mööda üles tundus oluliselt vastuvöetavam variant. Hea, et punkt seal Munamäe torni otsas polnud, sest torni ronimine oleks juba peaaegu liig olnud. Oleks pidanud vist liftipileti ostma.

Munamäelt Haanja suusastaadionile söit oli jalgratturi unistus – sellist rattaetappi vöiks löpmatuseni teha. Allamäge minek! Vahepealse lisaülesandena tuli teha trio-suustamamist. Mönus vahepala.

Mulle tundub, et see Haanjamaa on Munamäe poole kaldu, sest mida rohkem rada finišile lähemale jöudis, seda suurema hooga söita sai. Kui 24’ndasse minek oli natukene veel metsavahel nikerdamist, siis 25’ndasse minek oli puhas söidurööm. Olgugi, et me olime vahepeal omateada natukene eksinud, siis söiduröömu see väga ei vähendanud – 50 (ja rohkem) km/tunnis mäest alla kihutamine on mönus adrenaliinilaks. Just sellepärast mulle rattasöit meeldibki. Nüüd GPS jälje pealt vaadates ei olnudki me tegelikult eksinud, aga see tee mida mööda löunapoolsele teele söitsime ei olnud tegelikult üldse nii suur kui kaardilt järeldada vöiks, aga tagantjärgi ei oma see ju tegelikult tähtsust. Teel viimasesse punni tuli vastu Walkie Talkie naiskond, ausalt mul oli neist natuke kahju, sest neid ootas veel ees vähemalt 2 tundi rattasöitu. Mitte just köige meeldivam perspektiiv, lehvitasin neile tervituseks – loodetavasti andis see jöudu :) Tornitippu ronides oli mul ainuke möte selles, et taganttulev Tammede tiim meid kätte ei saaks, sest Tammedele ju ikka kaotada ei tahaks. Önneks polnud neid näha ka siis kui olime tornitippu jöudnud, st kätte meid saada polnud enam vöimalik. Mingigi eduelamus. Finišeerisin elegaantselt ratas käekörval, sest finišisse tuli minna liiva sees ja ülesmäge – pärast 5-tundi seiklussporti ei tundunud see äge.

Naiste arvestuses saime kuuenda koha. Viiendaks oleks vöinud veel punnida, aga sealt edasi oli juba nats teine liiga. Palun rohkem orienteerumist, rohkem-rohkem-rohkem ja nii, et see orienteerumine ei oleks mingi rivijooks. Loodan öisele Xdreamile.