Kui ma laupäeva öhtul Paidest koju jöudsin, siis avasin ühe ärateenitud väikse ölle – istusin diivanile ja magasin pöhimötteliselt hetkega. Läätsed silmas. Ma ei jää kunagi läätsedega magama. Nädal oli olnud lihtsalt nii väsitav, et ma ei jaksanud isegi läätsi ära vötta – uni sai vöitu. Isegi tühi köht ei takistanud uinumist.

Kui me pühapäeval Röugest kodupoole söitsime ja end taas rutiini mötlesime, siis ohkasime köik üsna sügavalt – homme vöiks vaba päev olla. Minu eelis Inksi ja Anneli ees oli see, et erinevalt neist mul oligi vaba päev :) Vöi noh niivörd kuivörd. Söitsime kolleegidega metsa koolitusele. Ennelöunal oli nö ametlik osa ehk koolitus. Sain iseenda kohta teada nii möndagi huvitavat ja üllatavat, samas vöin ju alati testitulemustes kahelda. Päeva teine pool oli aga hoopis ägedam, minu tiimile algas ägedalt – löpp läks pisut puseriti. Vötsime kolleegidega ette V-matkade poolt korraldatava Off-road seikluse ja tösiselt, seiklust oli küllaga. See UAZ-469 on ikka hull püss, see söidab köigest läbi. Korraldajad ütlesid, et kui me läbime nelja tunniga 30-40 punni, siis on väga hästi läinud. Me läbisime 2 ja poole tunniga 30 tundi – mötlesime juba vöidule :) Paraku liiga vara mötlesime… ühes kohas keset kaunist Körvemaad otsustas me auto lihtsalt katki minna. Nöööö-me! Halb löpp hästi alanud seiklusele.

Ah-jaa ma ei tea, kuidas nüüd see külmalaine järveveele möjunud on, aga eelmisel esmaspäeval oli Körvemaa Pikkjärv küll vägagi ujutav. Selle aasta ujumine, tehtud!

Teisipäev täitsin tädi kohustusi ja olin lapsehoidja, kuigi pean tunnistama, et feilisin ka selles mönevörra, sest last sööma mul ei önnestunud meelitada ning korra tukastasin diivanil nii sügavalt, et ärkasin ehmatades selle peale kui Kaspar mingi mänguasja maha pillas. Aasta tädi.

Noh-ja siis oli veel see Fääri saared vs Eesti mäng. Seda jama on ausaltöeldes raske kommenteerida. Ma saan aru, kui on ebaönn vöi lihtsalt halb päev, aga kui meeskonnal isegi puudub vöistlustahe, siis on lihtsalt sönadega seletamatult kurb. Otse öeldes oli Eesti koondis nagu hunnik ****. Nende pärast jäi mu ööuni taas lühikeseks.

Neljapäeval olin päevakul peakorraldajaks. Kuivörd Poom seekord ise selle varustuse bussiga metsa tulla ei saanud, siis pidin kolmapäeva hommikupoolikul sellel järel käima. Tööpäev oli napp ja kogu selle napi aja jooksul oli vaja teha tööandja poolt ettenähtud töö ning lisaks ka veel tänavahoki asju ajada. Kordagi polnud igav.

Päevak ise läks täitsa hästi mu meelest. Keskus oli meeldivalt tuulises kohas, seega ei olnud ka sääski väga palju. Vist. Rohelises pudelis OFF peletab sääski imeheasti ja ega ma ei teagi palju neid seal tegelikult oli, metsas oli igaljuhul illgelt palju. Vist viimase startijana panin ka ise metsa poole punuma ja panin kohe nii mönusalt, et esimesse punkti minnes uitasin igalpool mujal kui seal, kus punkt oli. Edasi tegin selliseid väiksemaid vigasid vähemalt iga teise punktiga. Suunavead niikuinii :) Päris löpus on hea startida – metsast välja tulles olid tublid klubikaaslased telgid-lauad kokku pannud. Minu ülesanne oli vaid bussile hääled sisse lüüa ja kodupoole söita. Pärast erinevaid kohustusi ning toimetusi seoses tänavahokiga sain magama alles keset ööd (no kell 2 on ju keset ööd).

Reede oli väsimus mind juba peaaegu murdmas. Tassisin oma isiklike väikeste kätega kolmkümmend viis kaheteistkümne pooleteise liitriste pudelitega plokki köigepealt autosse ning siis autost garaaži. Oli päris väsitav. Kui kella 7 aeg öhtul Kiisale Karoliine sünnale söitsin, siis olin peaaegu, et autos magama jäämas. Önneks vabaöhusünnipäev ja lapsed ei lasknud päris ära kukkuda, tundsin ennast möne aja pärast peaeegu, et inimesena lausa. Köik oli hästi, ainult, et sotsiaalsed kohustused sundisid mind veel külla minema – läksingi. Olin küll üsna ebasotsiaalne (loe: väsinud), aga söpradel peab ikka aegajalt külas käima. Ööuni töotas tulla taas marulühike.

Laupäev. Sparta Tänavahoki tuuri esimene etapp Paides, see tähendas taaskord varajast töusmist ning suurel hulgal toimetamist ning rapsimist. Kohalesöit TONi suurepärase maantepüssiga oli juba iseensest jöudunöudev tegevus. Teate, milles seisneb väikse koha völu? Kui seal midagi toimub, siis on see kohe suurüritus. Paide etappi (ja ühtlasi kogu tuuri) oli avama tulnud Paide linnapea. Töttöelda poleks sellist vastuvöttu küll oodanud. Tallinnas, Tartus vöi Viljandis ei huvita eriti peale me enda kedagi teist see, mida teeme. Etapp läks mu meelest hästi, väikseid sönavötte kohtunike teemal oli, aga no olekski veider, kui keegi ülde ei kurdaks – seega kordaläinud :)

Paidest kojusöit oli mu jaoks juba katsumus. Merli tegeles paberimajanduse ning muu asjaajamisega, seega valitses bussis peaegu, et vaikus (kui mitte arvestada Genialiste, eksju) ja see vaikus ning sirge maantee möjusid mulle kui unerohi. Bussis/autos peab ikka mingi jutuvada olema. Viimati olin autoroolis nii unine eelmise aasta öiselt Xdreamilt tulles, aga siis oli see ka üsna möistetav. Nagu eelnevatel kordadelgi, nii läks ka seekord hästi, st tüürisin masina önnelikult sihtpunkti :) Et ei peaks pühapäev asjatuid ebameeldivaid jöupingutusi tegema, siis laadisin veel bussi päevakute varustuse ning tekitasin garaaži tänavahoki lao. Kogu see tegevus koos poeskäiguga löppes kuskil poole 7 aeg ja kui ma siis laupäeva öhtul Paidest koju jöudsin, siis avasin ühe ärateenitud väikse ölle – istusin diivanile ja magasin pöhimötteliselt hetkega. Läätsed silmas. Ma ei jää kunagi läätsedega magama. Nädal oli olnud lihtsalt nii väsitav, et ma ei jaksanud isegi läätsi ära vötta – uni sai vöitu. Isegi tühi köht ei takistanud uinumist.

Pühapäev magasin poole üheni :)