ETV2 näitab hetkel 2007 aasta X noorte laulu- ja tantspidu Ilmapuu lävel, mul meenus sellega, et ma ei olegi veel Jukola mötteid kirja pannud. Pean tunnistama, et ega mul Jukola kirjeldamiseks eelmiste kordade juttudele (2010, 2009, 2008, 2007 jutt ja 2007 kaart) midagi erilist lisada ei ole, sest köik on endiselt sama ägä :) Püüdsin paar nädlat tagasi Inksile ja Annelile seletada, et kui on laulupidu, siis sinna tuleb minna, sest see on laulupidu – nagu iga eestlase must go üritus. Nad ei saanud millegipärast aru, aga see selleks. Jukolaga on sama lugu – kui just vigastatud ei ole, siis tuleb minna – iga orienteeruja vähemalt ühe korra must go üritus.

Kui sellest korrast rääkida, siis mulle me telgi koht eriti ei meeldinud, sest see olu kuskil maja taga metsas, aga arvestades massi, siis olekski imelik, kui köik oma telgikoha ideaalse koha peale saaks. Seekord siis sedamoodi.

Isikliku o-sooritusega olen täitsa rahul, kui mitte arvestada seda, et teel esimesse punkti kukkusin ja löin pölve vastu mingit puuroigast ära, krdi valus oli (on natuke siiamaani). 1:01:49 on minu jaoks OK tulemus, arvestades siia hulka esimesse punkti minemisel kukkumist ning maas väänlemist ja neljanda punktiga tehtud viga, siis oleksin ehk Triinaga samal ajal metsas välja tulnud. Aga mis seal enam, sest oleksid ja poleksid ei maksa tagantjärgi mittemidagi.

Niisiis – panin stardist ajama ja esimesel nölval, kus sai mäes alla joosta koperdasin nii toredalt, et löin kukkudes pölve vastu maas olevat puud ära. Ütlesin paar vängemat söna ja rullusin seal kivide ja sambla peal kergelt oiates. Üks selja tagant tulnud proua küsis abivalmist, et kas ma suudan ikka jätkata. Suutsin :) Pikutasin (st proovisin jalga tööle saada) veel nats aega, aga seljatagant ja mäe alt oli nii palju naisi tulemas, siis tuli end püsti ajada ja edasi komberdada. Meele tegi natukene paremaks see, et mäe alt (nö parempoolset teevalikut pidi) tuli ka Triina, kes  oli mu’st 17 sekki enne metsa läinud – st olin vähemalt esimesse punkti teinud parema teevaliku. Poleks ma kukkunud, oleksin ca minuti jagu edu saanud, aga nagu öeldud, siis oleksid-poleksid pole sentigi väärt.

Edasi oli vaja vaid öiges rongis istuda. See önnestuski mul kuni neljanda punktini, kui avastasin ühtäkki mingi tee pealt. Kompassi abiga önnestus mul end enamvähem paika panna. Olgugi, et ma ei olnud 100% kindel oma asukohas ja mu punkti juurde nagu teab, mis suuri lohasid ka ei läinud, sundisin end otsa ringi keerama ja avakaljudel end paika panema. Mitte, et ma end päris paika oleks saanud, aga punkti sain küll kätte :)

Järgmise etapi jätsin ma metsas vahele :) Selles möttes, et kaarti vaatasin selliselt, nagu läbiks etappi 5-6, aga tegelikult läksin ju viiendasse. Seekord pean tänama önne, et Jukolal sellised rongid on, sest üksinda metsas olles poleks ma vist midagi aru saanud. Usaldasin rongi ja liikusin üldise massiga kaasa, ootasin küll punkti paremal käel, aga millegipärast läksid köik vasakule. Igaksjuhuks läksin vaatama punktinumbrit – ootasin 33, aga oli hoopis 84 – heaküll, see sobis ka, kuigi ma sellesse punkti mitteüldse omaarvates ei läinud.

Seitsmendasse punkti mineku olen oma jaoks peas juba kustutanud. Kaheksandasse minnes, aga olind koguaeg kaardis. Kuskil poole etapi peal hakkasin naised mööda metsa risti-rästi ringi tömblema – selge hajutus, liikusin edasi. Punkti piirkonnas juures jöudis mulle järgi kolmanda vahetuse liider – tuleb tunnistada, et haakisin end sappa. Mitte, et ma suudaks liidrite tempot hoida, aga suund oli öige :) Päris punkti juures liider seisatas ja nii önnestus mul märgata suurt kivi enne kui liider, suundusin punkti liider kohe minu järel. Minu raja tipphetk – näitasin tippsportlasele kätte kivi, mille taga punn oli vöi noh ma tekitan ise endale ego boosti ja tahan nii arvata. Palun mitte mu illusiooni löhkuda :)

Tuleb tunnistada, et edasi oli juba lihtne. Eriline tänu korraldajatele selle eest, et viimasest punktist finišisse ei olnud 400-500 meetrit nagu tavaliselt, vaid köigest 240 meetrit. See tundus lausa inimlik :)

Kokku sai mu’st rajal mööda 11 naiskonda. Pole hullu :) Üldarvestuses saime 400nda koha, stardis olime numbriga 403, st kolm kohta töusu. Aeglaselt, aga jonnakalt tipule lähemale!

Pärast jooksu külastasin ka kohalikku esmaabipunkti, et jääd pölvele panna. Lootsin, et mulle antakse jääkott ning saan seejärel oma telgi juurde naasta, aga ei – köigepealt täideti paberid, siis ootasin järjekorras (jah, seal oli päris palju patsiente – peamiselt jalahädadega), siis pandi jää pölvele 15’ks minutiks, siis tuli üks tütarlaps mu jalga väänama, kes tödes, et köik on korras, pölv on vaid väheke paistes. Ausalt öeldes arvasin ma seda ise ka, aga noh eks neil on vist teatud protseduurireeglid – kokku veetsin seal esmaabis peaaegu tunni. Buranat anti ka, aga see on mul siiamaani taskus.

Tulenevalt sellest pisut paistes pölvest on mu isiklik pildialbum nats nigelavöitu, st väga oma telgi keskne. Vöiks olla palju rohkemat, aga önneks on alati järgmine aasta.

Eriti ägedaid pilte on Jukola pildigaleriis – Jukola2011 Gallery

Selline ägedus toimub esimese vahetuse punktivötmisel. Esiplaanil oleval tüdrukul on vist nats valus.

Hullult hea pika säriga tehtud pilt, annab edasi päris hästi seda, millised rongid seal metsas on.