Eelmise aasta 100KP jooks läks mul päris hästi, st mälestus oli hea, seega tuli minna ka sel aastal. Eelmise aastaga vörreldes läks ikka ülis*talt. Tegelikult pole vördlust vajagi, sest ülis*talt läks ka ühkti vördlust omamata. Pöhimötteliselt tegin ära köik vead, mida ühes klassikalises o-jooksus teha saab, möni esines repertuaaris lausa korduvalt. Vaid vale punkt jäi vötmata, sest rajal oli 50 punkti ja SI-pulk oli ka selline, kuhu mahtus täpselt 50 punni – eksimusvöimalust polnud. Önneks teadsin seda fakti juba enne starti ja kontrollisin piinliku täpsusega iga punkti juures punktinumbrit. Pöhimötteliselt ongi see köikide öigete punktide vötmine mu eilse päeva great success, köik ülejäänud oli epic fail.

Esimese veapoisi tegin juba kolmanda punktiga. Teisest väljudes tundus köik imelihtne, ainult et öige punkti asemel jöudsin punkti nr 150, mis punktinumbri kontrollimisel osutus hoopis mu üheksandaks punktiks. Hea, et vähemalt mönda oma punktidest jöudsin, sain end paika panna. Neljandast viiendasse minnes tegin ka igaksjuhuks ühe lisakaare, sest ilmselgelt oleks muidu liiga vähe olnud. Edasi läks enam-vähem, aga o-tuju oli puudulik.

Reljeef oli mu ankur, st sinna ma hävisin. Suurelt! Pöhiline viga on muidugi kompassi mittevaatamine vöi vaatamine, aga selle mitteuskumine. See viimane on mul viimase aja trikk, metsas tundub köik loogiline. Eriti toredalt läksin 20. ja 31. punkti. 30nda punkti leidmiseks läks köigepealt omajagu aega ja pärast selle leidmist oli rööm nii suur, et panin suurema massiga valele poole ajama. Hea, et taipasin ühel hetkel vähemalt kompassi vaadata, PT’d uskuda ja öigesse suunda minna.  37-38-39 kasutasin juba tavakaardi abi :)

Mu isiklik arvamus on, et reljeefiosa oli natuke liiga pikk, samas kuivörd see oli vöistluse osa, siis tuleb lihtsalt tunnistada, et ise olen nörk. Kuigi üks aga on veel – kui vaadata M21A klassi kaarti (Risto blogis näeb), siis nad jooksid pöhimötteliselt sama reljeefiosa, mida N35 klass, ainult et neid ei sunnitud minema tollesse meie 30-punkti. Samuti ei käinud seal M35 klass, kellel muidu oli ka meiega sama reljeefiosa. Mul tekib küsimus – miks? Kas töesti ainult seepärast, et rada ca 500 meetri vörra pikendada?

Teise tava-O jaoks olin ma juba väsinud. Füüsiline väsimus oli sealjuures selline etteaimatav ja olin sellega ka arvestanud, aga see vigaderohkus ja rövedalt risune mets väsitasid mu vaimselt nii ära, et tollel viimasel osal tegin küll minimaalselt jooksusamme – mul oli lihtsalt nii üksköik. 47ndast läksin näiteks millegipärast uuesti 46ndasse ja sealt siis punkt nr 48 – go figure, eksju.

Järgmiseks aastaks lubatakse Vooset. Kui ma peaks hetkel otsustama, siis ma sinna ei läheks – önneks on otsustamiseni 50 nädalat.