Nägin neid kolme söna esmaspäeval kümneid kordi. Mul ei ole örna aimugi, mis nende vahe on ja millisel juhul on kategooriliselt keelatud sellest märgist mööduda ja millisel juhul natukene nagu vöib. Ma suhtusin köigisse, et natukena nagu vöib :) Önneks ükski koer mind ei rünnanud ja ükski peremees (-naine) mind kurja pilguga ei saatnud ning kövahäälset söimu ka kuulda polnud. Algaja önn :)

Olen juba aastaid möelnud, et peaks tegema ära selle tripi, millega Leivo ja Kaja juba korduvalt hakkama on saanud, st söitma rattaga Paldiskist-Tallinna, vöimalikult mere lähedalt, kuid siiski nii, et mererannas otseselt rassima ei pea. Ettevötlikkust on mul aga vahel paganama vähe ja nii ma seda pidevalt edasi lükanud olengi. Mönevörra ka sellepärast, et kaasalööjaid napib – nappis ka seekord, aga kaua ma ikka jään kaaslasi ootama, kui vaja, tuleb asi ise ära teha. Tegingi :) ….peaaegu. St söitsin rongiga Kloogaranda ja hakkasin siis sealt tagasi söitma. Sellise mönutempoga, täielik tšill :) Kaart ma kaasa ei vötnud, lootsin puhtalt sellele, et Klooga-Lohusalu-Keila-Joa-Vääna on mul suuresti läbi orienteerutud, küllap ma kuhugi ikka välja jöuan ning löppude löpuks polnud ka palju kuhugi ära eksida, sest ühel pool oli meri ja teisel pool suur tee (mida püüdsin vältida).

Alustama pidin küll oma trippi totaalse kihutamisega, sest rong oli Rahumäe jaamas 11:44 ja ma väljusin kodunt umbes 11:40. Önneks on mul jaama söita vaid 900 meetrit, seega napilt jöudsin :) Info möttes, pilet Kloogaranda maksab 1.80. Rongisöit möödus kiirelt, sest sain löpuks omaeti aega raamatut lugeda (sellest raamatust kirjutan ma teinekord, sest töesti on hea raamat).

Teadsin, et Kloogal on holokausti mälestusmärk, olen tahtnud juba ammu (taaskord!!!) ära vaadata, et milline see täpselt on ja kus see täpselt ikkagi asub, seega keerasin esialgu rattanima Tallinnast eemale ja söitsin mälestusmärki vaatama. Edasi-tagasi ca 8 km’i – pmst nagu eimidgai :) Kohalejöudnuna pidin tödema, et ma muidugi olin seda mälestusmärki vist juba näinud kunagi. Mu mälu petab mind. Vanadus vist.

Nüüd aga oma tripi juurde, mille pärast ma sinna Kloogaranda ju söitsingi. Vaatsin üle Klooga ranna, kus ma viimati käisin ilmselt kuskil 20 aastat tagasi (iiiuuuu, ma olen nii vana :D). Mu meelest oli Kloogaranna rand kunagi nö esindusrand, st seal käis ikka meeletult rahvast. Nüüd ei ole sealt rannavalvet, majad on lagunenud ning vesi must ning rand räpane – kahju tegelikult ju, sest see tundub olevat siiski kena koht. Vöi noh vähemalt kunagi oli. Sealseid lagunenud ja täissoditud putkasid nähes tabas mind totaalne nostalgialaks – üsna selgelt on meeles need pikad sabad, mida seisma pidi, et kätte saada üks 28-kopkane Eskimo jäätis, aga see jäätis oli ka seda väärt. Igakord. Kusjuures neid putkasid ei ole seal 1, neid on seal metsa vahel ikka ca 5-6. Köik lagunenud ja katkised ning asendatud on nad uuema kooli Ingmani putkaga.

Juba seal Kloogaranna aianduskoperatiivide vahel seigeldes sai selgeks, et need eramaa, eralavduse ja eratee sildid mu teekonda kergemaks ei tee, pigem vastupidi. Otsisin üsna pikalt läbipääsu Lohusalu poole, aga enamus katseid löppesid kellegi hoovis vöi möne tökkepuu taga. Armas. Löpuks sain mereäärde tee pealt, mida mööda saab Klooga lastelaagri juurde. Söitsin hooga mereranda välja, st nii, et meri oli nägemisulatuses. Seniks kuni andis metsa all söita, kasutasin seda vöimalust, aga siis tuli ühtäkki vana-hea eravalduse silt ja sellega kaasnes ka aed, millest kuidagi läbi ei saanud. Suundusin mere äärde, proovisin päris mere lähedal söita, aga väga hästi see mul ei önnestunud. Pärast möningast liivas ukerdamist otsustasin mööda suurt teed Laulasmaale söita, sest liivas kulgemine ei olnud üldse äge. Sattusin mingisse uuselamute rajooni, asfalteeritud teed ja liiklusmärgid – täisvärk noh. Kulgesin ja imetlesin maju, olin üsna kindel, et küllap ma suure teeni ka jöuan. Jöudsingi, aga paraku oli takistuseks ees värav, mis oli G4S’i valve all ning lukus, mis lukus. Kuna silmapiiril ühtki aiaauku ei paistnud, siis ei jäänud muud üle kui tuli üle aia ronida, st köigepealt upitasin üle aia ratta ja siis ronisin ise järele. Tervitus nendele G4S’i turvameestele, kes mind videokaamerast jälgisid, aga kui te ei soovi rohkem üleaiaronijaid näha, siis tehke nii, et mere poolt tulijad saaksid suurele teele.

Suurel teel söitsin max 2 kilomeetrit, siis keerasin lihtsalt metsa. Alguses oli tee ja köik oli tore, aga seejärel läks tee liiga randa ja see tähendas liiva. Mulle liiv ju ei meeldi, st söitsin suvaliselt metsa vahel – önneks oli parkmets ja sai söita küll. Üks puu suutis mind küll pikali murda, jäin nimelt kotiga osa külge kinni ja siis oli kerge multifilmi stseen – keha ja ratas liikusid edasi, aga puu hoidis kotist kinni ja tömbas tagasi. Kuna mul on jalad pedaalide küljes kinni, siis vöis vaatepilt koomiline olla. Önneks pealtvaatajad puudusid. Vöitluses puuga jäi vöitjaks puu, kes mu rattalt maha rebis ja kotiluku ära lökus (önneks mitte täielikult). Kui ma pärast möningat puu ja ratta vahel kölkumist maha kukkusin ning katkist lukku märkasin, siis oli mu esimene möte, et “Õun on kadunud” (nälga ei tohtinud ju jääda) – enne püsti ei tõusnud, kui silm oli õuna tuvastanud. Huh, vedas. Tolle meeldiva rüseluse tagajärjena on mul jala peal suurima hammasratta verine jälg.

Pärast toda meeldejäävat actionit puuga kulgesin kindlameelset edasi, kuni kohtasin metsa all tuttavaid kujusid. Kui tõenäoline see saab olla, et kohtad keset metsa pühapäevasel päeval sõpru, kes olid just lõpetanud 2-tunnise jooksutrenni. Arvan, et mittevägatõenäoline, aga Laulasmaa rannaäärses metsas ma Dani ja Inksiga kohtusin. Veetsime 20 minutit juttu rääkides.

Esialgu plaanisin Lohusalu poolsaarel vaid Laulasmaa lastelaagri juures ära käia ning siis Keila-Joa poole suunduda, aga kuna seal poolsaarel oli nii mönusad metsateed, siis otsustasin seal ka natuke mönnata, Lohusalu sadama juures ära käia ja alles siis Keila-Joale minna. Laulasmaa lastelaagris olin lasteia aegadel suvel laagris, st pidin üle vaatama. Tol ajal tundus köik NII suur, nüüd polnud asjad üldse enam nii suured, aga eks see on paljude asjadega nii. Mägi, mis on vahetult enne laagriväravaid tundus peaaegu, et maailma suurima mäena – mäletan üsna selgelt, kuidas ma külastuspäeval laagriväravas istusin ja vanemaid ootasin. Tol hetkel kui see oranž auto löpuks mäest alla tuli, olin ilmselt maailma önnelikum ja no kui see auto siis taaskord mäe taha ära kadus, siis olin pisarates. Väikevend pidi mind rahustama, et ega vanemad mind maha ei jäta, nad tulevad varsti jälle. Mälestused :)

Nagu öeldud olid Lohusalu poolsaarel hullult ägedad metsateed ja esialgu polnud ka neid tüütuid E-E-E silte söitu rikkumas. Kulgesin mönuga, kuni jöudsin taakord mingi E-sildini. Ei mäletagi täpselt, milline see neist E’dest oli. Igaljuhul see mind väga ei huvitanud ja tagantjärgi ma küll aru ei saa, et ma kedagi seganud oleks. Jah, söitsin mönest hoovist küll ca 50-100 meetri kauguselt mööda, aga ma ei leia, et see kedagi seganud oleks. Ma ei tea, kas Lohusalu sadamas oli midagi pühapäeva keskpäeval toimumas vöi, ei aga jube palju rahvast oli seal küll. Lohusalu sadama juurest lahkudes olid päevakorral taas need E-sildid, aga kuna oli ka aed ja riiv, siis sinna ma ronima ei hakanud, teadsin, et möne aja pärast saab mööda “valget teed” Keila-Joale. Pärast möningaid katsetusi saigi. Kusjuures ühes kohas oli taas Eratee silt, aga kuivörd tee oli ääristatud parkivate autodega, siis ignoreerisin (taaskord) märki. Ega seal metsa all midagi muud peale asfalttee ja elektripostide polnudki. Ilmselt on tegu selle rajooniga, millest mönda aega tagasi ka meedias jutt oli – Lohusalu poolsaare kinnisvaraarendus vms. Imeline majandusbuum oli metsa alla tekitanud asfaltee. Kahjuks puudusid seekord arendaja reklaamid. Wikipedia ütleb selle kohta nii “… muuhulgas käib hoogne kinnisvaraarendus. Ehitatakse liivikuile, pansionaadi liivaranda on rajatud asfalttee koos valgustusega 800 meetri ulatuses. Järjest enam väheneb juurdepääs mereäärsele supelrannale” – kajuks nii on.

Klooga->Keila-Joa oli mönus mereäärne söit. Rand oli suvitajaid paksult täis, tundub, et merevesi kannatas ujuda küll, sest suplejaid jagus. Proovisin mönest kohast veel otse Keila jõeni murda, aga kuivörd need E-sildid olid pea iga tee otsas ning möni tee kadus lihtsalt kuhugi vössi ära, siis läksin kindla peale välja, st meenutasin peas O-kaarti ja nautisin rattasöitu. Keila-Joa sillast kuni Türisalu pangani oli maruäge söit, teed ja olusid oli igasuguseid – vahepeal kitsas tee ja mäed, siis jälle lai tee ning sile söitmine, pakkumises oli ka liiva, st sai köike. Mönus!

Roninud Türisalu pangale, nautinud vaadet, pidasin iseendaga sisemonoloogi, st kas lähen mööda asfalti (ja mönusat suurt laskumist) Viti poeni vöi söidan ikkagi mööda metsa edasi. Önneks jäi peale see “mina”, kes tahtis mööda metsa minna. Taaskord kerge O-kaardi meenutus ja minek. Viti (vöi on selle koha nimi Vääna-Jõesuu) poe juures tegin “löuna”, söin ära kaasavöetud vöileiva ja ostsin jäätist, mis sulas käeshoides silmnähtavalt – önneks olen piisavalt kiire :) Hea, et seal poe juures oli ka Harku valla kaart – tegin pilti (mis kulus hiljem vägagi marjaks ära). Pidasin taas sisemonoloogi mööda asfalti minemise ja tundmatutel teedel seiklemise osas – taaskord vöitis seiklusvaim. Kuivörd ma polnud seal Muraste poolsaarel kunagi käinud, siis nüüd läks selles möttes seikluseks, et ma töesti ei osanud endale olukorda ette kujutada, abiks oli vaid pildistatud kaart. Nüüd vaatasin O-kaartide andmebaasist, et seal on ka RO kaart olemas – st ma tean nüüd küll, kus ma käisin :)

Pöhimötteliselt olin igal teeotsal nagu Loll-Ivan, kes pidi kolme tee ristumisel otsustama, kuhu nüüd minna. Mingil hetkel sattusin metsasihile, väikse kahtlusega hinges asusin söitma. Paar kilomeetrit olin lihtsalt metsavahel, lohutasin end pidevalt möttega, et ära eksida ei saa, see lihtsalt ei ole vöimalik. Köige toredam oli see, et ühes kohas pmst keset metsa oli taaskord kinnisvaraarendaja leidnud, et “müüme siia maad” – ausalt keset metsa. Kes seda vösa ostab?

Jöudnud mingile asfaltteele olin natukene nöutu, mul polnud aimugi, kuhu poole minna. Otsustasin sisetunde järgi, kuna see kaart, mida ma pildistanud olin ei olnud just maailma detailsem. Önneks tuli möne aja pärast üks bussipeatus, mille järgi asukoha taas kindlaks tegin. Nüüd tuli raudselt mu tripi lahedaim osa, st laiem söidetav tee kadus ära, aga ma ei jätnud jonni ja söitsin muudkui edasi, ise lootes, et ma ei pea ümber pöörama ning tuldud teed tagasi minema. Söitsin konkteetselt jalgrajal, mis ei ole ka ilmselt väga kasutatav, sest vahepeal ei saanud söita, pidin ratast käekörval lükkama, aga kuna nii 100-200 meetriste vahedega oli mere ääres möni seltskond rannamönusid nautimas, siis järelikult pidi ka tagasipööramata läbi saama. Kui mitte muud moodi, siis vähemalt pidi kuskilt saama teele, mis kulgeb mitte päris mööda mereranda. Jonnakalt valisin igal teelahkmel merepoolsema tee. Ootasin vaid seda, millal paremat kätt on Piirivalvekooli näha.

Olles juba nii kaugele jöudnud, olin ju põhimõtteliselt kodus, sest kalda pealt ja metsa vahelt hakkas Tallinn paistma. Ka seal püüdsin veel vöimalikult palju mööda metsa söita, aga löpuks sai see rööm siiski otsa. Kuigi… isegi Tabsalu mäest keeldusin täielikult mööda asfalti alla tulemast, ukerdasin paekivikaldal pisikest teerada mööda poole mäeni, st pool olin sunnitud ikkagi asfaldil söitma.Kuivõrd ma juba olin mitu poolsaart läbi söitnud, siis otsustasin tripi ilu möttes ka Kakumäe poolsaare otsas ära käia, mis see kuni-8-km’i siis ikka enam ei ole. Möeldud-tehtud. Meenutasin eelmise aasta söitu, kus ma Kakumäelt otse Tabasallu söitsin ja pöörasin ratta körkjatesse. Paraku (mitte selles möttes, et mul kahju oleks) pöörasin nats liiga vara vasakule ära ja körkjate vahel seigeldes jöudsin mereranda küll, aga mitte tollesse ossa, mis on rahvale avatud mererand. Valik oli, kas minna tagasi vöi siis vötta jalatsid jalast, ratas selga ja vees sumades avalikku randa. Otsustasin viimase kasuks. Vesi oli soe ja jahutus kulus ära.

Kakumäe ring ja kojusöit olid natuke juba lödvestuse eest. Sai käed lahti söita, öuna süüa ja vett juua – täielik puhkus ju. Kopli ja Paljassaare poolsaart enam vallutama minna ei viitsinud, sest kell hakkas juba palju saama, köht läks tühjaks ja vesi sai otsa.

Koju söites märkasin, et kohe-kohe on 85 kilomeetrit täis saamas :) Jälle isiklik rekord – 6:08 ja 85.19 km’i (keskmine kiirus 15.37). Ja ma ei tundnud kordagi, et ma oleks väsinud vöi tüdinud, sellises mönusas kulgemise tempos oleksin vöinud veel jätkata. See saab tähendada vaid seda, et kord pean ikkagi tolle Paldiski-Tallinn otsa ka ära tegema. Pühapäeva öhtul olin veel üsna veendunud, et ma seda sama teed kohevarsti uuesti söita ei viitsiks, nüüd paar päeva hiljem, aga oleksin valmis uuesti ratta selga istuma. Teha mönel teelahkmel teine valik ja ongi nagu uus tripp. Kahju, et rongiga sinna ida poole pöhjarannikule ei saa – heameelega hakkaks vahelduse möttes sealt kodupoole söitma.

Kui kellelegi on ideid pakkuda, kus saaks veel sellist mönusat rattatrippi endale teha, siis mu kommentaarium on avatud. Parem oleks kui see ei ole suuri teid mööda kihutamine. Tahan rattamönuleda :)

Järgmisel korral peaks muidugi erinevaid O vöi niisama kaarte kaasa vötma, saaks ehk täpsemalt matkata, samas on see PT-söit ka päris tore. Nagu kogemus näitab, siis ega päris ära ikka ei eksi.

Vabandan oma oskamatuse pärast ära vötta sellel kaardil see valge ala, aga mingi pildi mu teekonnast saab siit. Lohusalu ja Muraste kandis on GPS lolliks läinud – proovige sellest üle olla :)

Kui keegi selle pika jutu nüüd läbi viitsis lugeda, siis minu lugupidamine. Ma ise ei ole küll kindel, kas ma viitsiks :)