Järgmine katsetus fotomaailmas sai alguse sellest, kui eile öhtul kella 9 aeg helistas väikevend ja nöudis oma statiivi tagasi. Seal temakandis olla näha suurepärast vaatemängu äikese näol ja et äike pidavat liikuma Tallinna poole, vöibolla läheb isegi mööda. Kuivörd aga elan vaate poolest erakordselt soodsa koha peal, siis tärkas mul kohe möte, et kasutan vöimalust ja proovin tolle vaatemängulise äikese pildile saada. Täpsemalt muidugi mitte äikese kui vihmasaju, vaid äikese kui pikselöögi (isegi wikipeedia ütleb, et äike ilmneb välgulöögi  ja müristamisena). Saanud vennalt paar öpetussöna, asetasin fotoka statiivile, avasin röduakna ning jäin ootele. Enne veel kui äike pihta hakkas, jöudsin merele loojuvat päikest pildistada. Pöhimötteliselt on mul kodus iga öhtu miljonidollari vaade erakordselt värviderohke päikeseloojangu näol.

Ja siis see hakkas. Proovisin küll poole minutilise, 15-sekundilise, kui ka 10-sekundilise säriajaga ja tegin ühtekokku mustmiljon pilti – välgulöök jäi peale täpselt viiele pildile. Esimese korra kohta käib kah :)

Öösel kell 2:15 ärkasin selle peale, et õuest kostis köva kõuekärgatus/müristamine ning hetkeks oli terve tuba valge. Lugesin möttes, et kui veel vähemalt kolm korda välku lööb, siis töusen üles ja proovin ka öist äikest pildile saada. Löigi. Ajasin end voodist välja ja vötsin koha sisse. Proovisin nii umbes 10 minutit, ühtki välku pildile ei saanud. Uneaeg pole raisata, seega ronsin voodisse tagasi. Täna/homme öhtuks lubatakse uut etendust – jään ootama järgmisi valgusmängu meistriteoseid :)