Kui mitte arvestada eilset rulluiskude ostmist ning rulliringi, siis oli eilne päev paras epic fail (kui end noortepäraselt väljendada). Imestan isegi natuke, et ma nii otsusekindlalt uiske ostma läksin ja söitma suundusin, sest köik eelnev vihjas selgelt sellele, et see ei saa hästi löppeda. Önneks ma eksisin :)

Päeva alustasin sellega, et suutsin Pärnu mnt’l vahetult enne Liivalaia ristmikku rattaga kukkuda. Hakkasin nimelt rida vahetama, et söita otse mööda Pärnu mnt’d Vabaduse Väljaku poole – töstsin käe, viskasin pilgu üle öla, et kas autojuht ikka näeb mind (nägi küll) ja järgmiseks oleks pidanud ma juhtrauast taas kinni vötma ning sujuvalt rida vahetama. Ah-jaa, jöudsin enne seda käe töstmist veel kiirendada ka, et ikka rohelisega üle ristmiku saaks. Tulles nüüd tagasi selle juhtraha teema juurde, olin sellest kinni haaramas, kui midagi jäi ilmselt esiratta alla ja kukkusin vingerdama, sain lenksust kinni, aga ilmselgelt oli juba hilja – hoog oli liiga suur, et ratta üle kontrolli saada. Tulemuseks külili kukkumine ning asfaldil liugu laskmine. Önneks kukkusin könniteepoolsele küljele, st autoallajäämise ohtu otseselt polnud. Mönevörra önnelik önnetus. Tööle jöudsin muidugi kergelt tolmuse ja verisena, see ei pruukinud väga ilus vaatepilt olla, tegelikult pole väga hullu midagi. Marraskil käsi ja jalg nats kipitavad ja teevad valu, kui pihta minna, aga ega see ju ei tapa.

See eelnev oli alles algus. Olime Merliga juba ammu plaaninud verd andma minna, erinevate aegade sobitamisega jöudsime nii kaugele, et eile oligi see päev kui tuli minna. Mu plaasterdatud käsi ja jalg seda protseduuri otseselt ei seganud, küll aga segas see, et mu vere hemoglobiini näit oli 112. Vere andmiseks on naistel miinimum 125. Ebbaönnestunud käik. Peaks vist Soome suusatajatega punti lööma, et seda olulist vere näitu körgemaks saada :)

Aga ka see ei olnud veel köik – nimelt otsustas üks hammas millegipärast keset päeva, et ta on liiga suur (vöimidagisellist) ja eraldas osa endast. Kolleeg kellele oma mure kurtma läksin küsis vaid “Mis sul viga on?”. Ma töesti ei tea, aga tundub, et midagi on. Kiire köne Annelile, doktor lubas mu’ga järgmisel nädalal midagi ette vötta.

Nüüd jöuame selle uisuteema juurde. Nagu eelmisest postitusest isegi aru saite, siis see osa päevast möödus veidral kombel viperusteta. …vöi noh, peaaegu. Jöudnud uisutamast tagasi, vötsin midagi auto pagassist ja tömbasin pagassiluugi endale TÄIEGA vastu kätt, nii et mu paremat õlavart kaunistab nüüd üks suurepärane sinikas. Päev ei oleks saanud paremini löppeda.

Tõesti, mis mul viga on? :)