Ma alustan sellest, et mulle endiselt öine mets meeldib. Ma vöin (raske südamega) isegi loobuda mönest päevasest Xdreamist, aga öine Xdream on nagu Jüriöö ja Jukola – see on lihtsalt NII ÄGE! :) Vaatamata sellel korral ettetulnud ränkadele eksimustele arvan ma endiselt, et öine Xdream on hullult äge ja sinna tahan minna igaljuhul.

Peamine töö, mis Orissaare Xdreamile eelnes oli korralike lampide kokkulaenamine, sest eelmise aasta poolpimedas (mönel meist vist ka täiesti pimedas) läbitud etapp oli veel liiga hästi meeles. Önneks on meil klubis tublid o-söbrad, kes omavad korralikke lampe ning suurel hulgal akusid. Selle suure halogeenlambi pmst ainuke viga ongi selles, et aku peab vastu maks 3.5-4 tundi, kehvemad akud ca 2 tundi, st igaljuhul tuleb keset ööd akut vahetada. Olin selle protseduuri endale keerulisemaks ettekujutanud, kui see tegelikult oli.

Aga tühja sest ettevalmistusest, asugem asjakallale. Merli on meie head ja vead väga hästi juba kirja pannud, lisan omaltpoolt möned mötted/kommentaarid.

Ratas 17.8 km

Ma ei salli silmaotsastki seda kui peab startima jooksule, igakord loodan, et ehk nüüd saab rattaga startida – löpuks ometi oli rajameister mulle halastanud. Ratas it is!  Mööda asfalti käis hull andmine, mida ma ikkagi nautisin :) Teevalikul oli kaks varianti, kas minna löuna poolt mööda väiksemat teed vöi siis pöhjapoolt ringi suuremat teed pidi – mulle tundub, et enamus valis tolle viimase. Köik oli väga ilus, aga see teerada, mis pöhimötteliselt kuni peaaegu punktini pidi viima, kadus kuhugi ära. Ja mitte ainult meil ei kadunud, vaid tervel massil kadus. Jätsime rattad ühte kohta ja jooksime punktini. Kuivörd ei ole näinud konkurentide teevalikut, siis ma ei teagi, kas alt tulek oleks olnud kiirem.

Ratas käe körval jooks ei ole me tugevaim külg, seega tuli järgmisse taas ringi söita ja viimane ots punktini joosta. Selle kohta arvan ma küll, et vöitsime sellega. Mitteniiväga vörreldes teistega, kuivörd vörreldes oma oletatavat aega mööda pöldu minnes ja aega, mille tegime teed mööda ringi minnes. Kolmas punkt oli lihtne. Täpsustan – meile lihtne, sest ma töesti ei kujuta ette kuidas esimesed tiimid seal pimedas maa all selle punkti üles leidsid.

Neljas punkt oli natuke naeruväärne, aga kuna enamus rajast kulges Muhumaal, siis kuidagi pidi ju sinna saama. Iseenesest see söit mulle meeldis, vahepeal sai isegi möne meeste tiimi tuules söita, paraku aga mu jalgades ikkagi nii palju jöudu ei ole, et pikalt tuules püsida. Önneks on Merli piisavalt palju jöusaalis käinud ja suutis meid Karbiga tuulde vötta ja Muhhu vedada. Päris tammi löpus tekkis ühtäkki mingi punt, milles önnestus isegi mönda aega söita. Önnestus isegi nii söita, et punkti minevale teele pöörasime esimestena, teised jäid millegipärast kaarti vaatama…

Valik-O

Esmapilgul tundus too valik-o ülesanne öisesse metsa täiesti ajuvabana. Mis moodi saab olla vöimalik leida eiteakust keset ööd kaks punkti neljast, kuidas see vöimalik on? See ülesanne önnestus meil mu meelest, aga oodatust pareminigi. Sisenesime alasse otse raketimäe (Hiiumaal Ristnas oli sellisel mäel selline nimi) jalamile. Punkt körgemail tipul, manasin silme ette paari nädala tagust Hiiumaa Ristna kaitserajatiste pilti, st mu loogika viis sinnani, et punkt ongi tolle mäe tipus, mille jalamil olime. Üks meeste tiim mainis midagi sarnast mu körval, seega suund mäkke – esimen punkt vöetud. Teise punkti jaoks rakendamise lihtsalt vaatlusmeetodit. Ühes kohas (üsna söna-sönalt) paistis punt inimesi, otsustasime, et seal peabki üks punktidest olema. Sellist viisakat järjekorda, nagu selle punkti juures pole ammu Xdreamil näinud – fair play enneköike, ei mingit rüselemist.

Oleme saanud seal valik-O’s 26. aja – meie jaoks on see päris hea tulemus. Vähemalt möni asi önnestus meil.

Ratas 4.7  km

Järgmise punktivahega tegime oma esimese vea, aga sellega viga vist suurem enamus, seega see ei lähe nagu päris arvesse.  Me oleksime pidanud minema sealt, kus lähevad sinised nooled, sest see oleks olnud köige kiirem ja tuleb tunnistada, et meil oli korra ka see möte, aga lasime end massist juhtida ja Xdreamil on see tihtipeale viga. Kuivörd siht, mis viis lisaülesandeni tundus täitsa söidetav, seega müüsin maha plaani, et läheme köige otsesemat teed pidi – mööda sihte (see plaan on tähistatud kaardil kollaste nooltega). Läksime aga löpuks hoopis sealt, kus on punased nooled – sellist ärakaldumist ei osanud ma küll oodata ja noh pimedas ei saa aegajalt ju la essugi aru. Sel hetkel kui jöudsime asfaldile ei saanud ma midagi aru. Peatusime. Ma ei saanud ikka veel midagi aru. Merli ja Karp surusid peale, et ega mass ei eksi – läheme järgi. Kuna ma tõesti ei omanud aimugi, kus ma olen, siis andsin alla ja läksimegi – seekord mass töesti ei eksinud (vahel kohe veab noh). Löpuks hakkasin aru saama, kuhu me välja olime jöudnud. Ma polnud sellist asjade kulgu üldse ette kujutanud, sellest ka minu täielik peata olek. Esimene märkus iseendale – püsi oma esialgse plaani juures!!!

Kuna eelnenud etapiga olime vastu pükse saanud, siis otsustasime järgmisse igaljuhul ringi minna. Kogu söit, mis oli asfaldil, oli nagu laulupidu, ma nautisin rattasöitu ja puhkasin söna otses möttes, niipea aga kui pidi söitma hakkama kruusateel kaugenesid mu nooremate kaaslaste seljad natuke liiga kiiresti. Proovisin vahepeal vilistada, et endast märku anda, aga kaaslased olid ikkagi paganama kaugel. Kui ma ausalt ütlen, siis mulle see möte ei meeldi – noh see möte, et jätad oma vöistkonnakaaslase pikalt selja taha üksinda iseendaga vöitlema. Selliseid satse on rattaetappidel liiga tihti näha, mul on tollest viimasest (aeglasemast) alati paganama kahju, sest üksinda kulgedes, nähes kaugenevaid kaaslasi, langeb mott kiiremini kui arvatagi oskaks. Tagantjärele tunnistan oma viga selles osas, et ma ei osanud näha ette seda, et see valgete täppidega tee on kruusatee, mitte asfaldiga suur tee. Arvestades, et kruusa peal oli mu kiirus oluliselt aeglasem, kui asfaldil, siis oleks pidanud minema otsemat teed (metsateed) pidi siniste noolte järgi. Vaatsin, et paar naiskond on läbinud selle etapi 17- ja 19-minutiga – huvitav kustkaudu nad söitsid? Teine märkus iseendale – enne Xdreami tuleta meelde Eesti põhi(alus?)kaardi tingmärgid ja teede klassid!!!

Jalgsi 3.4 km

Seda etappi ma ei oska kirjeldada – lugege parem Merli kirjeldust, see ütleb pmst köik. Miks, miks, miks? Kuidas see vöimalik on?

Ma ei saagi aru, kuidas Merli keset ööd üldse aru sai “ühes kohas metsas”, et me seal juba olime olnud, minumeelest oli üks kadakavösa köik. Ah-jaa, kuna ma sattusin pidevalt meist kolmest esimeseks kadakamurdjaks olema, siis tahaksin teile vägagi kirjeldada seda, milline on üks korralik kadakavöss, aga paraku saavad mu sönad otsa. Kadakad seisid söna otseses möttes külg-külje körval, jättes mönda harva kohta 20×30 sentimeetrise augu – nendest aukudest end läbi murdsimegi. Lamp (ja kiiver) peas ei olnud see maailma mugavaim tegevus.

Mu GPS on nats jamanud, aga sinna vöpsikusse sisse murdes mötlesin, et nüüd oleks küll hea teada, kus me täpselt läheme. Litsusin GPS-vidinat ja noh nagu selgub, siis oleme enne tagasipööret peaagu punkti jöudnud, ainult natukene jäi puudu. Vöimalik, et ma kujutan endale ette, aga mul on tunne, et ma kuulsin vahepeal lirtsuvaid hääli, just täpselt selliseid, mis järve ääres köndides tekivad. St vöimalik, et me olime punktile kahetsusväärselt lähedal.

Mu motivatsioon langes selle värdjaliku veaga nii madalale, et arvatavasti  jäi mu’st maha üks langev motivatsioonivagu. Motivatsioon oli nullis, mis nullis. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli viga ja Xdreamil tuleb vöidelda alati löpuni, eriti öisel Xdreamil.

Tagantjärgi tarkusena ja kolmanda märkusena iseendale – otsi alati vöimalusel rattakaardilt jooksu-O kaarti vöi vastupidi. See tegevus oleks meid säästnud tobedast löunast ringijooksust, sest pöhja kaudu oleks vist kiiremini saanud.

Ratas 10.9 km

Järgmine ratas läks meil täitsa hästi, kaks esimest naiskonda on meist kiiremad ajad saanud, teised on aeglasemad – st ratas meile ikkagi sobib ja noh tollel kahe tunnisel eksirännakul olime mönevörra sportlikku viha endasse tekitanud. Rattasöit oli kordades (ja kordades) mönusam kui pseudo-O-kaardi järgi kadakavösas ekslemine. 13-punkti (38) söitsime 45’nda ajaga (vahepeal vahetasime minu lambul akut) ja 14’ndasse (35) 36’nda ajaga. Kohe pärast 14’ndat punkti vahetasime Merli lambil akut (teist korda), sealt ka 15’ndasse (36) mineku 96’s aeg. Samas kanuualasse (9) söidame 53’nda ajaga. Ilmselgelt ratas sobib meile.

Teel 13’ndasse vahetasime ka minu lambil akut. Selles ei ole midagi erilist, aga eriline on see, et vahetasime akut esimest korda. Arvestades, et esimesel tunnil pöles see mu suht vähe ja akuvahetus toimus ca kell 3:15 öösel, kui stardist oli möödunud 5 tundi, siis vöib öelda, et see aku pidas vastu ca 4 tundi. Pole paha :) Aini aku! Enne aku vahetamist, kui lamp lihtsalt natuke heledaks muutus, suutsin kas korda kukkuda – mölemal korral kenasti sama pölve peale. Milline rööm :)

Kanuu 8.7 km

Merli on kanuufiasko nii täpselt kirja pannud, et mul ei ole trassi ja tunnete iseloomustamiseks mittemidagi lisada. Me lugesime seda legendi kümneid kordi, tegime meeletuid oletusi ja järeldusi, aga ikka panime puusse. Juba mitmendat korda sel etapil ei saa ma aru, kuidas see vöimalik on? Kuidas saab olukorda nii valesti hinnata.

Tagantjtägi tarkusena, foorumit lugenuna ja Daniga suhelnuna vöin märkida, et meie valik vötta puntkid 52-51-53 oli väga hea plaan. Kui me oleksime sealt 53’ndast 59’ndasse söitnud, siis oleks me saanud isegi enda kohta täitsa OK kanuuaja. Enamus tegi vist valiku, mis hölmas rohkem neid Saaremaa poolseid punkte. Meie teekond seal Muhu pool kulges lausa valutult, kui seda truubiäärset roostikku ja olematut tempot mitte arvestada. Üks asi veel, milleni ma olen tagantjärgitarkusena jöudnud on see, et seal väinatammi ääres ei oleks pidanud vist kanuutama, oleks pidanud hoopis vees köndima ja kanuud enda järel tömbama. Kella 5 aeg hommikul meil ilmselgelt väga ei nokkinud.

Eniveis – kanuu on nöme! :)

Jalgsi 4.6 km

Kuna me olime juba ühe 45-minutilise karistuse endale vötnud, siis ei tundunud see punkt roostikus väga apetiitne, löime käega ja vötsime taas karistuse. Tühja kah. Neid tagantjärgitarkusi ning olekseid ja polekseid tuleb mul varrukast – poleks me pärast oma aerofoto-O’d alla andnud ja oleks me kanuulegendi öieti lugenud, siis oleks me läinud ka roostikupunkti, aga meie rong oli juba läinud. Merli kurtis kerget pölvekangust, st asfaldil jooks ei olnud hea möte ja ega seda vöitlusvaimu polnud meis enam kelleski vist, seega köndisime rahumeeli löpuni ja töttöelda ei olnud mul selle vastu mittemidagi, pärast kaheksandat tundi polnud ma väga äksi täis, et jooksma hakata. Hommikusel maanteel oli me huumor nii kuldne, et vahepeal oli naeru töttu köndidagi raske, sest huumor (nagu öeldud) oli NII kuldne. Praegusel hetkel mul need naljad enam niiväga ei meenugi, aga naljakas oli – seda mäletan. Ah-jaa üks nali puudutas Karpi ja tema vildakat kiivrit, see oli tol hetkel ikka marunaljakas.

Kaardipildi pätsasin Merlilt. Usun, et ta ei pahanda :)

Lisaülesanne – kuulitöuge

Minu meelest oli see tobe lisaülesanne. Lisaülesanne peaks/vöiks olla selline, kus saab konkurendile kavalusega/teadmistega ära teha – selle ülesande juures see vöimalus puudus. Pealekauba – kui kuulitõukes kehtiv Eesti rekord välja toodud sentimeetrise täpsusega (20,65), siis tulemuste mõõtmine silma järgi meetritega on natukene jama. Meie tiimis viskasid kaks liiget 7 meetrit ja üks liige (mina noh) 6 meetrit. Kohtunik, kes tulemust ütles, ütles seda puhtalt selle järgi, mis numbri lähedusse kuul kukkus. Ütleme, et kaks liiget viskasid meil 7.30, siis oleks piisanud kolmandale liikmele 6.05 viskamisest. Kui aga kuul kukkus maha kuhugi number kuue peale, siis võisime me 20.65 täis visata küll. Tean, et sentimeetitega mõõtmine oleks olnud mõeldamatu selle ajamahukuse tõttu, aga kui ei ole võimalik tagada tulemuse täpset mõõtmist, siis ei saa sellis lisaülesannet ka tegema panna. Õnneks oli karistus vaid 1 trahviring, mis ei olnud ka väsinud kehale (ja vaimule) väga kurnav tegevus. Sellegipoolest – tobe lisaülesanne.

Jalgsi 1.8 km

Mulle see lisaülesanne (natuke saab seda ju nii nimetada) meeldis, aga eks mängib siin ka rolli see, et meie tegime seda valges ning saime möne hea vihje ka söpradelt klubikaaslastelt. Pimedas oleks see objektide otsimine kindlasti raskem olnud, kuigi köik olid tuletatavad.

Lisaülesanne – megaredel

Seekord loen vedamiseks seda, et mul on kaaslased nooremad ja tugevamad kui ma, st sellistel jöudu nöudvatel ülesannetel saan nad tanki lükata. Mulle tundub, et nad eriti vastu ka ei hakanud. Minul julgestajana jääb üle vaid Merlit ja Karpi kiita, algajate akrobaatidena lahendasid nad ülesande veatult. Tublid lapsed :)

Köik. Finito.

Emotsioon oma isilike eriti nömedate vigade töttu oli esialgu täielik pettumus. Peab tunnistama, et pettumus süveneb, eriti kui pidevalt meenub möni uus tagantjäreletarkus. Samas tekitavad need vead mu’s mönevärra sportlikku viha, järgmistel kordadel neid vigasid ju ikka enam ei tee. Pealekauba nagu ma juba alguses ültesin – ma vöin (raske südamega) loobuda mönest päevasest Xdreamist, aga ma ei taha loobuda öisest Xdreamist, sest öine on öine on öine. Samas tegelikult ei taha ma loobuda ka päevasest, sest vaatamata sellele, et rajal olles vihkan ma nii rajameistrit kui ka iseennaast, möödub see möne päevaga ja tahaks uuesti hullu panna! Xdream on s*taks lahe koos oma ägeduste ja vigadega.

Ja Merli – lähme ikka mönele rogainile, eks? :)