Käisime  eile Merliga Lillepi pargis rulluisutamas. Nöme, et see rada kodunt nii kaugel on, sest mulle see Lillepi rada meeldis. Üks väike töus on kogu raja ebameeldivaim osa, aga nagu öeldud on see väike, kannatab ära. Pean ikka ilmselt tihedamini masinale hääled sisse lööma.

Uisutades ja juttu rääkides möödus poolteist tundi nagu linnulennul. Uisutamine oli ikka äge… kuni selleni, kui uisud jalast ära vötsin. Mitte päris kohe, aga nii pea kui tahtsin jala peal toetada, lõi jalatalda (välisküljele) vastik terav valu – nagu oli kramp, samas nagu ei olnud ka. Venitamine ei aidanud, sest valu ei läinud ära. Täiesti käsitlematu valu, nutt tahtis peale tulla, sest NII valus oli. Hea oli, et Merliga koos uisutamas olin, sest autoga ma ise küll ei olnud võimeline söitma. Ulatasin siis vötmed Merlile ja söitsime kodu poole. Autosöidu ajal, istudes, läks tunne juba päris heaks. Hea oli aga olukord täpselt sinnamaani, kui Järve Selveri juures autost välja astusin ja jalale toetada ei saanud. Mittekuidagi ei saanud, ei saanud välisküljele, ega ka siseküljele, ei kannale, ei päkale – mittekuidagi. Önneks on mul olemas ühed kargud, mis üldiselt tuttava käest tuttava kätte käivad – söitsime siis autoga garaaži juurde, vötsime kargud ja poodi. Poes veetsime aga aega nii piisavalt kaua, et peoskäigu löpetuseks olin suuteline juba karkudeta lonkama, st ca tund vöi isegi poolteist pärast seda, kui jalga müstiline terav valu löi, hakkas see aegamööda kaduma. Tänaseks on päkas tunda, et natuke valus on, aga käimist önneks ei sega.

Müstiline valu, kes oskab seda mulle seletad? Peaksin ehk rohkem vedelikke tarbima (töttöelda oli pühap nii tegevust täis päev, et joomine vöis ununeda küll) vöi oli poolteist tundi uisuliigutust mu jalale liiga võõras tegevus ja jalg otsustas „kövahäälselt“ sellest ka teada anda vöi on mul lampjalad? Müstika.