Nagu tähelepanelikul lugejal juba selgeks on saanud, siis ma olen selline aeglase taibuga. Töestasin seda täna taas iseendale.

Mul on juba pikalt olnud plaan minna ühel kaunil hommikul päikesetöusu ajaks kuhugi rappa, sest seal pidavat maruilus olema. Täna löpuks viisin plaani peaaegu täide. Mul oli kindel kavatsus ärgata poole 4 aeg ja kell 4 kodunt väljuda, läks see plaan aga nii, et ärkasin kell 4:32 ja 4:57 istusin juba autoroolis. Plaan oli minna Viru rappa, kuna päike töusis täna ca 5:32 vms, siis oli üsna ilmselge, et enne päikesetöusu ma kohale ei jöua. Aga ega sellest olnudki väga hullu, sest see vaatepilt, mis oli hommikusel Narva maanteel oli kah vähemalt miljonit väärt – huvitav, et selline lihtne asi nagu udu vöib tavalise maantee ja nii igapäevased pöllud hingematvalt ägedaks teha. Vaatepilt oli vörratu, peatasin paaril korral masina kinnigi, et pilti teha.

Raba ise oli nii ilus, et ma ei oska seda kirjeldada – kel mets ja loodus vähegi meeldivad, siis tehke endale seda tüli ja ajage end enne kukke ja koitu voodist välja ning minge rappa. Iluelamus on garanteeritud.

Mu hommiku teeb aga hindamatuks hoopiski üks mitteplaneeritud tegu. Köndisin hommikusel tunnil seal mööda laudteed ja arutlesin omaette, et olen ju ammu tahtnud rabajärve ujuma minna, kas just nüüd ei oleks mitte ideaalne vöimalus? Pildistades ja neid mötteid mölgutades jöudsingi ühe suurema rabajärve äärde, sinna oli täiesti ujumislavats tehtud. Esimese asjana vötsin end paljajalu ja sulistasin vees, see järv aga tundus nii ahvatlev, et väga pikalt mötlema ei pidanudki – läksin ujuma :) Kell oli hommikul 7:06 – hin-da-ma-tu!!! Hea, et sellisel varajasel tunnil inimesi ringi liikumas ei ole, sest muidu oleks nats piinlik moment vöinud tekkida :)

Nii hästi pole ammu ükski päev alanud!

Kuna päikesetöus rabas jäi mul ikkagi tabamata ja puhkust on sobivalt ühe nädala vörra veel järel, siis tundub, et mul veab ja saan veel (vähemalt) ühe rabaujumise teha.

Tänane fotosaak rabast.