Vaatasin eelmisel nädalal telekast Tartu Rattamaratoni ja kirusin väikestviisi iseennast, et ma sinna ei läinud. Arvan, et see oleks äge olnud. 89 km’i ei ole muidugi mingi meelakuumine, aga sellises massis, nagu seal, oleks seda ilmselt üsna lust söita. Eniveis – esmaspäeval otsustasin end “karistada” Kõrvemaa Rattamaratoniga. Karistada selles möttes, et esmaspäev, kui ma end kirja panin näitas yr.no Aegviidu kanti sademeid selliselt, et sinised sambad olid körgemaid, kui ma enne näinud olen. Ei töotanud väga head. Nädala keskel lubas küll korraks laupäevaks ka päiksepaistelist ilma, aga see (ilmselgelt) eksitus kadus sealt päevaga. Köik märgid püüdsid mulle möista anda, et tervisespordi hooaja löpuks pole ehk köige möistlikum möte vihmaga mudastele metsaradele minna, aga ignoreerisin köiki neid märke. Nimelt löi mul esmaspäeval töölt koju tulles paremasse jalga selline kramp, et olin sunnitud terve ülejäänud päeva ja pool veel järgmisestki lonkama, kolmapäeval tundsin, et kurk on pisut valus, neljapäeval jällegi löi trennis vasakusse jalga (taaskord) mingi veider valu, millele ma ei oska seletust anda. Panin öhtul kodus külma peale ja lootsin, et jalg paraneb iseenesest, enamvähem paranes ka. Reede öhtul ei lubanud toosama yr.no laupäeva hommikuks mittemidagi kaunist, heitsin magama juba peaegu, et loobumismötetega. Ma pole ammu end niimoodi sundinud, nagu laupäeva hommikul, sest ilm oli ikkagi s*tavöitu, mitteüldse rattasöidusöbralik. Teadupoolest inimene peab end ikkagi sundima – seda ma siis tegingi :)

Tulenevalt tollest sundimisest, mis kestis ikka terve hommiku, väljusin kodunt ca kell 10:38, start oli 12:00. Pidin veel andma oma panuse kütusefirmade rikastumisele, mis vöttis omakorda aega, st et kohale jöudsin ca 11:40. Kiirelt number rattale, riided selga ja starti. Sarnaselt eelmisele Kõrvemaal söidetud rattamaraonile ei önnestunud mul enne stardipauku stardikoridori siseneda, tegin seda pärast stardikella käivitumist, st olin jälle viimane starija. Tuleb tunnistada, et see fakt ei seganud mind karvavördki. Kahest esimesest töusunukist oligi hea ja rahulik üles kütta, sest polnud segavat küünarkunitunnet.

Esimene pool rajast ei olnudki väga mudane, oli selline tavaline märg metsaalune. Jöudsin juba möelda, et kas töesti – pääsebki enam-vähem puhtalt. Önneks nii ei läinud, sest parim (loe: mudasem) osa oli alles tulemas. Töeliselt poriseks läks rada pärast 22-23’ndat kilomeetrit, kui pikk rada eraldus teistkordselt lühikesest rajast. Vot seal läks töeliselt mudaseks, asjale lisas veel vürtsi seegi, et ühel pikal lagedalöigul hakkas vihma rövedalt sadama, lisaks sellele oli veel vastutuul, st eriti röve. Olin enamuse rajast täiesti üksi, seega see lagedalöik oli päris vastik katsumus. Önneks olin stardis ümber keha sidunud kileka, peatusin hetkeks ja panin kileka sega – sain mingigi  soojatunde. Teist joogpunkti ootasin juba pikalt, ma olin üsna kustunud, daamid kellest vahepeal mööda olin söitnud, hakkasid must vägisi mööda söitma. Pärast joogipunkti tuli Pukimägi, pärast mida läks rada eriti rövedalt pehmeks, eks oma panuse olid asjale andnud ka need 550 söitjat, kes sealt enne mind läbi olid pedaalinud. See Pukimäe järgne kilomeeter vöi möni olidki minu jaoks ühed raskemad (lisaks sellele lagedalöigule), ootasin vaid kuni joogipunktis sissevalatud jöujook möjuma hakkab. Löpuks kui see juhtus, oli köik jälle väga ilus, sain isegi mäest üles söidetud – aeglaselt ja vaevaliselt, aga siiski söidetud! Kahjuks vöi önneks sai rada ka otsa.

Tulemustest selgub, et mul önnestus mööduda 21’st pika raja söitjast. Tulemus ei ole märkimist väärt, aga töttöelda, ega ma tulemust taga ajama läinudki. Vahepeal söitsin lausa mönusas tšilltempos ja joogipunktides peatusin pikalt ja üleüldse, kui söita aastas üks rattamaraton, siis ongi raske midagi enamat loota.

Kui mitte arvestada seda, et pärast ratta autosse pakkimist ja saunaskäimist, sain süüa pmst jahtunud suppi ja ühe leivaviilu peale ampsamiseks ning jöujook oli üldse otsa saanud, oli väga mönus sportlik laupäeva. Olen päris rahul, et viitsisin end sundida välja minema. Kodus poleks ma raudselt midagi asjalikku teinud.