Ma olen jupp aega möelnud, et mis ma eilse päeva kohta siia kirja panen ja ma ei olegi seda tegelikult välja möelnud, sest mul on sönad otsas. Veel täna hommikul tööle tulleski oli näol selline totakas naeratus, sest see rööm on kirjeldamatu. Päriselt! Ma usun, et see vöib tunduda kövaltvaatajale veider, aga löpuks ometi on see 17-18 aastat (kes neid aastaid ikka loeb, eks) Eesti jalgpalli fännamist end ära tasunud. Olen juba korduvalt kirjutanud, et kordi, mil ma ei ole jöundud Eesti koondise kodumängule pole just palju – ma olen koondise esituses jalgpalli vaadanud tihedas lumesajus ja vihmas, ilmadega, mil hea peremees ei aja koeragi välja – oli ka viimane aeg saada vääriline tasu selle eest. Vaatamata sellele, milliseks kujunevad novembrikuiste mängude tulemused on ajalugu tehtud, kes teab, millal seda jälle näha saab.

Eile öhtune Sloveenia – Serbia mäng oli paganama närvesööv – pole Eesti koondise mängu vaadateski nii närvis olnud kui eile mängu viimase 15-20 minuti jooksul. Fiiling A Le Coqil polnud üldse paha, 4 tundi külmetamist tasus end kuhjaga ära. Sloveenia on  (vaatamata mu septembrikuisele kirjatükile) tore maa, sloveenlased on toredad :)  Minge kindlasti ja öelge sloveenlastele aitäh!

Ah-jaa, eile oli ka Eesti – Ukarina mäng. Mul oli selle mängu ajal ja on siiani täiesti üksköik selle mängu tulemusest, see ei omanud üldse tähtsust. See oli mingi väike pinnavirnedus.

Eesti jöudmine EM’le oleks lihtsalt ulme.