Ma ei saa nüüd mönda aega ilmselt sellest jalgpalliteemast üle. Ma üllatan iseennastki – poleks arvanudki, et ma nii jalgpallihaige olen. Eilne tööpäev läks konkreetselt metsa, sest mu keskendumisvöime oli NULL. Totakas naeratus oli niikuinii. Öhtul ei tulnud und, sest krdi heameel oli lihtsalt. Täna hommikul sai isegi natukene juba tööd teha, aga mida rohkem kell sinna play-offi loosimise poole liikus, seda suurem motoorne rahutus mu’s tekkis. Hullumaja, tööd jälle teha ei saanud. Viimanse tunni jooksul vaatasin kella lugematuid kordi, aeg venis umbes sama kaua kui teisipäevase Sloveenia-Serbia mängu teise poolaja ajal. Mitte, et oleks ju üldse tähtsust omanud, kas vastase saad teada kell 1 vöi 3 vöi 5, aga soov seda vastast ikkagi teada saada oli paganama suur.

Mina olen rahul, Iirimaa tundub tore vastane. Eriti reisimise möttes. Tšehhi oleks ka vöinud minna, sest Tšehhi on tore. Aga Tšehhi puhul on mittetore see, et neil on hirmköva väravavaht. Nüüd on ainult küsimus, kas vötta vutiliidu poolt pakutav tšarter hinnaga ca 350 eurot (sisaldades lennupiletit, hotelli, mängupiletit ning kohapealset tarnsporti) vöi proovida omal käel reisida (lennupilet ca 200 eurot, pluss muud kulud). Arvan, et valin mugavama variandi :) Loodan siiralt, et iirlased ei löö Lillekal Eesti puuri täis, sest sellisel juhul oleks Dublinis marunigel olla. Mulle sobiks, kui Eestis mängitaks igavalt 0:0 ja vöörsil lööb Eesti värava. Ulme, eks? :)

Soccerneti foorumis oli keegi fänn teinud maruägeda pildi. Köik on öeldud :)