Pean löpuks katkestama selle karjuva vaikuse, mis siia blogisse tekkinud on. Mul on peas umbes sada mötet, millest vöiks kirjutada, aga kuidagi ei jöua kirjutamiseni. Tööl ei ole aega ja kodus lihtsalt ei viitsi. Selle viitsimisega on mul üldse marujamasti viimasel ajal, ei teagi täpselt, kus see meeletu vaimujöud vötta ja end näiteks taas trenni minema sundida. Kasvöi kepiköndi tegema. No mitte ei viitsi. Nüüd kui kella keerati on asi veel topelthull – koju tulles on väljas juba öö ja pean tunnistama, et kodus on palju parem olla, kui end pimedas veel välja minema sundida. Aaarrgghhhh – aga peaks ja vöiks!

Täpselt ei tea, aga arvan, et viimase kuu treeningtunnid piirduvad umbes viieteistkümnega, millest 5 tundi on Libahunti ja kaks tundi on laupäevane saalihokimäng. Trennikunn indeed.

Libahunt oli tore. Mulle isiklikult meeldib see rogainist enam, sest lisaülesanded lisavad asjale vürtsi. Pidin juba rogainile minema koos Alma Petersoniga, aga sellega läks nii nagu läks ja seetöttu tuli minna Libahundile. Vöi mis tuli minna – läksin röömuga. Ja läksime vötma mönuga, joosta ei plaaninud.

Stardist vötsime pöhiliseks plaaniks läbida vöimalikult palju lisaülesannetega punkte, mis pöhimötteliselt ka önnestus, vaid too kanuupunkt jäi läbimata. Viga tegime ühe punktiga ja kohe ikka korralikult, täpselt ei tea, aga noh oma pool tundi käisime ikka seal metsas ringi. Ilmselt käisime möödaminnes nii umbes 1oo meetri kauguselt punktist mööda ka, aga mis sellest enam – mis läinud see läinud :) Üldse oli selles möttes tore metsas olla, et tulemus ei olnud oluline, olulind oli nauding, sest ei oma ju töesti tähtsust, kas oled löpp-protokollis kohal 78, 92 vöi 130 – absoluutselt tähtsusetu. Ära märkimist väärib ka see, et punktis 85 saime peale neljakordsed arvutamist hoopis teistsuguse summa, kui öige oleks olnud, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada – spikerdasime veits Taneli ja Karini pealt öige vastuse maha ja läks jälle edasi :)

Oli mönus, nii mönus lausa, et mul ei olnud järgmisel päeval isegi jalad valusad. Mu GPS pani alguses täiega pange, seega ma ei tea kui palju me täpselt läbisime, aga pakun, et umbes 20 km’i.

Lähen olen nüüd jalgpalli lainel edasi, sest nagu ütleb delfi.ee esileht, siis on Eesti-Iirimaa mänguni 7 päeva 23 tundi ja 55 minutit. Vöörsilmänguni pisut rohkem!