Selle saunaga, mis me iirlastele kütma pidime läks nüüd nii, et ungarlasest saunamees viskas puid vale kerise alla ja “saunamönusid” saime nautida hoopis meie. Vähemalt, siin, 0-kraadises Tallinnas küll. Dublinis polnudki nii hull lugu – ungarlase asemele oli hollandlane väljakule lippama pandud ja tuleb tunnistada, et ta oli kordades parem kui ta madjarist ametivend. Kas keegi üldse mäletab kohtunikku tollest Iiri-Eesti mängust? Eriti mitte, eks? Parandan end – ma paari korda mäletan ja neil kordadel mötlesin ka, et Kassai oleks küll sellest olukorrast kaardi andnud, hollandlane, aga ei peatanud mängugi. Ideaalne kohtunik :)

Üldiselt mulle ei meeldi eriti pärast mängu kohtunikku süüdistada, sest löppude löpuks ei löö ju kohtunik nelja väravat – väravad löövad ikka tugevamad ja kaotajad on teinud lubamatuid eksimusi. Nii oli ka tolles Eesti-Iiri mängus. Oli selge, et iirlased olid tugevamad kui eestlased – oli selge, et iirlased olid nii tähtsaks mänguks oluliselt paremini valmis kui eestlased – oli selge, et Eesti kaitse eksis olulistes kohtades ja Iiri ründajad suutsid just need kohad ära kasutada. Köik oli selge – iirlased olid tugevamad ja pididki vöitma, AGA öiglane kaotus oleks olnud 0:2. Paraku tegi härra Kassai väljakul üht oma elu viletsamat vilepartiid ja jooksis pösed punnis mööda väljakut ringi ning reageeris iga kord kui Robbie Keane sattus talle käsi laiutades oma kurbade silmadega otsa vaatama. Kui Kassai vöi teiste kellegi teise pöhejndus (mis kindlasti kuskil olemas on) on see, et ta kohtunik vöttiski mängus nö karmi hoiaku, siis see paraku ei päde, sest iirlased ei saanud mängus mitteühtki kaarti. Töesti noh, mitteühtki. Ma ei eita, et eestlased tegid vigasid – jah, tegid küll – aga krtvötaks need ei olnud köik kaarti väärt vead.

Aga nagu öeldud, mis seal vahet, sest oli üsna ilmselge, et iirlased olid eestlastest paremad ja tugevamad vöitsid. Nats s*ta maitsega vöit lihtsalt.

Tulenevalt tolles kodusest 0:4 kaotusest oli pääs EM’le sisuliselt otsustatud. Olin enne mängu lootnud, et vöörsilmänguks säiliks siiski mingigi öhkörn edasipääsulootus (näiteks 0:2 oleks seda olnud), et Dublinis toimuv mäng ei oleks lihtsalt iirlaste röömupidu, paraku läks nii nagu ma ei olnud lootnud – ainuke (uus)  lootus oli, et eestlased vähemalt ühe (au)värava lööks. Vähemalt selles osas mu lootusi ei petetud ja iReis tasus end igati ära.

Kuivörd EJL müüs  tšarterlendusid ajuvabalt kalli hinnaga, siis ei jäänud muud üle, kui tuli leida ise alternatiive. Variante oli erinevaid – sai söita läbi Riia, Stockholmi, Oslo, Helsingi, Londoni vöi milleiganes – vaja oli vaid pealehakkamist ja rohkelt hiireklikke. Pärast pikki otsinguid ja ümber- ning ülemötlemisi sai plaan järgmine – Tallinn-Bergamo-Dublin-Riia-Tallin – ühtekokku ca 200 eurot. Kuivörd Bergamosse jöudsime pühapäeval ja lahkusime teisipäeva hommikul, siis boonuslinnana tuli Milano, mis asub Bergamost tunnise rongisöidu kaugusel.

Itaalia oli tore, aga arvan, et Milano ei ole köige vaatamisväärsem linn, kindlasti leiaks paremaid. Kerge guugeldamine kinnitas mu kahtlusi. Vaatasime peamise vaatamisväärsuse ehk Milano toomkiriku ära, nautisime köike kaasnevat ja kulgesime tagasi Bergamosse, mille peamine turismiobjekt on Citta Alta. Kuivörd päeva plaan oli olla turist, siis vallutasime mäe, mille otsas too Citta Alta on – kui muud ei saanud, siis sai sammulugeja tööd ning paar head vaadet linnale. Tore, aga itaaliasse pean ikkagi uuesti minema ja seekord soovitavalt mönda teise linna :)

Dublinist tean aga paraku veel vähem kui Itaaliast, sest jöudsime Dublinisse kell 12, kesklinna kell 14 – hotellitoimingud, köhukinnitamine ja kerge shoping vötsid täpselt nii kaua aega, et hämarus oli maale langenud ning pildistada enam midagi väga ei olnud (see minu pöhitegevus turistina) ja aeg hakkas otsa saama, st seadsime sammud staadioni poole. Enne veel, kui staadionile jöudsime, otsustasime pubis (mida seal Dublinis on töesti loendamatu arv) ühe mängueelse ölle teha. Möeldud-tehtud! Avasime väikse pubi ukse ja vaade, mis avanes oli üsna roheline. No ikka täiesti roheline. Otsida me enam ei viitsinud, seega istusime ainukesse vabasse lauda maha ja lasime öllel-siidril heamaitsta. Olime pubis raudselt ainsad sinisärgid ja töenäoliselt oli peale meie nelja seal veel ühe käe näppudel kokkuloetav arv naisi, st köik mehed ja köik rohelised. Önneks on iiri fännid söbralikud ning mingit probleemi meist küll kellelegi ei olnud, eks see esimese mängu 0:4 kaotus muidugi lisas suure annuse söbralikkust.

See, milline rahvamass oli vahetult enne staadionit pubides on sönadega kirjeldamatu, sest seda massi oli lihtsalt nii palju. Ikka köik mingigi Iiri sümboolikaga ja köik klaasi Guinessiga – mulle selline pubi- ja jalgpallikultuur meeldib.

Staadion. Käisin 2007 aasta oktoobris 90 000 pealtvaatajat mahutaval Wembley’l, kui Eesti mängis Inglismaaga, seega see Aviva mu’s oma suurusega erilist vau-effekti ei tekitanud aga seeeest oli Aviva väljast küll väga ilus. Sisemuse kohta ei oska midagi eriti öelda, sest omaenda rumalusest ei läinud ma kahe poolaja vahel staadionile uitama – ei teagi, mis mul möttes oli.

Mäng oli nagu ta oli, iirlastel ei olnud väga vaja ja eestlased olid selle mittetäiegamängiva Iiri koondise vastu tublid. Önneks tegi Vassiljev seda, mida ta’lt oodati ja Eesti poolehoidjad said fännisektoris hüpata nii nagu oleks just hetk tagasi maailmameistriks tuldud. Nii vähe on ikka önneks vaja. Mu isiklik sümpaatia tollest mängust kuulub Jäägerile, Tenistele ja Klavanile – tubli töö.  Tänada tahaks veel tervet koondist (koos köikide asjapulkadega) selle eest, et vaevuti pärast mängu fänne tänama tulema. Tavaliselt tulevad teevad löpetavad 11 meest plaks-plaks ja läinud nad ongi, treener-abitreenerid-füsiod tavaliselt end tolle plaksutamise ja tänamisega ei vaeva. Seekord teistmoodi, aga eks neil oli ka pöhjust fänne (kes neid igas vöimalikus olukorras toetanud on) tänada.

Öhtu üllatuslik hetk oli aga ühes pubis, millesse jalga puhkama läksime. Oli täpselt selline pubi, et kui ma ütlen Iiri pubi, siis te täpselt seda endale ette kujutategi. Noh olime siis seal ja ühtäkki hakkasid üks poiss ja tüdruk esinema – hakkasid nimelt toda iiri tantsu tantsima. Teate küll, see mida Riverdance teeb. See, kui kiiresti nende tantsijate jalad käisid oli ulme. Filmisin neid ka fotokaga, pärast panen ehk video üles ka.

Reisi löpp oli särata, sest lennuk Riia poole väljus kell 6:45, st lennujaamas pidime olema juba enne kuute ja arvestades, et magama ei läinud me mitte kell 9 öhtul, siis oli pisut närtsinud olla. Terve päev oli selline närtsinud tunne, samas sai palju magada – nii lennukis, kui ka bussis Riiast Tallinna.

Ma ei kahetse teragi, et ma selle reisi ette vötsin, sest äge oli, aga Dublinisse (ehk Iirimaale) pean küll uuesti minema, sest see linn tundus tore olevat ja mis pöhiline – Guinessi storehouses jäi käimata.

Itaaia-Iiri pildiriba