Olen paaril aastal teinud oma õe ja venna lastele ise jöulukalendri, 2008 aasta variandist olen siiagi kirjutanud. Piinlikul kombel jäidki 2009 ja 2010 vist vahele. Nii aasta tädiks ei saa, seega vötsin end taas käsile. Reedel veetsin tunnikese (vöi paar) internetis surfates ideid otsides. Enamus neist nöudsid marusuurt ettevalmistust vöi siis oleks läinud liiga kalliks, st ühe tegemine polekski nii kallis olnud, aga mul on ju vaja neli teha, seega oli vaja odavamaid materjale.

Kuna köik ideed, mis plaanisin ei olnud teostatavad ja pidin nö käigult ümber mötlema ning seetöttu ei läinu pildil olevatest asjadest löpuks vaja liimi, kleeplinti ja seda punast puntras paela. Vaja läks aga kääre ja höbepaberit. Kindlasti läheb vaja – kahepoolset teipi, plastist viinapitse, kingituse paela, vildikat, värvilist paberit, alust, millele pitsid kinnitada ning mis pöhiline – komme. Kaunistuseks – rosett ja kleepsud.

Aga köigest järjekorras.

Käisin eile Espakis nöutu näoga ringi, et leida alusplaati, millele neid viinapitse kinnitada. Silma jäid laminaatplaadid. Mulle meenus kohe, et igast remondist jääb alati möni plaat üle, seega köne vanematele ja probleem lahendatud. Suure venna abiga sai plaat pooleks löigatud ja algmaterjal puhta tasuta käes. Esimese tööna tuligi viinapitsid kinnitada kahepoolse teibiga alusele, et need pitsid aga liiga igavad ei oleks, siis panin ümber ka kinkide pakkimiseks kasutatava paela, kasutasin kohe mitut värvi, siis on löbusam. Kaunist tüütu töö, aga mida aeg edasi, seda libedamalt see mul läks (neljas plaat sai juba täitsa OK).

Kuna plaat just üleliia suur ei olnud, siis tuli neid kallutada ja asetada päris meisterlikult. Kui keegi järgi tegema hakkab, siis soovitan pitsid esialgu teibita plaadile asetada, et saada enam-vähem teada asetust, sest muidu vöib juhtuda nii, et viimaseid pitse polegi kuhugi panna, kogu ruum on kasutatud.

Olin plaaninud esialgu panna need värvilised paberid analoogselt tolle 2008 aasta kalendriga, st paelaga kommi külge, aga see puntras pael, millega lilli tihtipeale kinni seotakse (mis on esimesel pildil) ei ole väga painduv ja need paberlipikud oleks jäänud nagu antennid jölkuma – see lahendus mulle ei meeldinud. Huvitav on see, et isegi kell pool kolm öösel tuleb mulle veel häid ideid pähe – lükkasin paberitüki paela alt läbi ja numbrialus oligi olemas (väike vihje: kui seda paberitükki paela alla asetate, siis hakkake lükkama alt poolt, sest pits on teadupoolest altpoolt kitsam, st seal on öhuvahe, kus on lihtsam paberit paela alla panna). Kokkuvöttes meeldib see lahendus mulle isegi rohkem kui esialgne idee.

Kitjuta igale paberitükile number, vöimalikult segamini, nii on leidmisrööm suurem. Mul oli endal möne numbri leidmisega tükk tegemist, kui sinna komme sisse hakkasin panema.

Et ülehomne komm juba täna teada ei oleks ja asjas säiliks ikka mingi avastamismönu, siis pakkisin iga kommi eraldi höbepaberisse. Vöib julgelt öelda, et see oli kogu tegemise lihtsaim tegevus. Praegu vaatan, et möni väiksem komm oleks vöinud jääda natuke nö suurem, sest ta näeb maruönnetu seal pitsis välja, aga ma olen üsna kindel, et lapsed ei pane seda tähelegi :) Löpetuseks lisasin veel kleepsud, et noh oleks ilus, kui keegi teine neid ei hinda, siis Johanna (9-aastane) hindab, sest tema jaoks on kleepsud hetkel peaaegu, et maailma köige ägedamad asjad.

Kell 5 hommikul läksin rahulolevalt magama – minu töö oli tehtud ja ma olen tulemusega rahul! :)