Käisin nädalavatusel Tartus, suurema osa ärkvel oldud ajast veetsin spordisaalis. Ei, ma ei teinud ise sporti – vaatasin sporti. St ametlikult ei ole see tantsimine sport, aga see, mida seal tehakse on sulaselge sport. Nimelt toimus Tartus Estonian Dance Organizationi poolt korraldatud Winter Cup 2011, kus võisteldi hip-hopi, disco dance, street dance show ja show dance kategooriates. Osalejaid oli 763, st päris arvestatav mass tantsijaid. Kui te arvate, et disco on kolmapäeva öhtune Hollywood, kus igaüks omamoodi puusi hööritab vöi John Travolta Saturday Night Fever stiilis vehklemine, siis te eksite rängalt. See disco, mida need noored seal esitasid olid konkreetselt räige andmine – hüpe hüppe järel, sekka möni spagaat vöi salto, st üldse mitte mingi tavaline ärplemine. Näide 1 ja näide 2 – päris muljetavaldav tempo, kaspole? :)

Ausalt, mul polnud aimugi, et need vöistlused nii suured on, osalejate arvu mötlen. Karauul ju. Noorimad olid ca 7 javanemad umbes 17-18. Teadsin, et sellised vöistlused toimuvad, aga see, et seal on nii palju osalejaid ja nii pikad päevad ja, et see on NII sport oli mulle küll üllatus.

Miks ma aga sellest vöistlusest tegelikult üldse kirjutan, on korralduslik pool, mis oli tagasihoidlikult öeldes halb. Töesti halb, noh.

* ajakava kohaselt pidid vöistlused alagama vist kell 9:30 ja autasustamine pidi algama kell 20:30. Mis te arvate, mis kell see autasustamine tegelikult algas? Kell 23:00 – jah, päriselt. Sealjuures jäeti ära nö vöistluste ametlik avamine ning individuaaltantsude autasustamine, mis pidi toimuma mingil ajal keset päeva. Täiesti arusaamatu, kuidas saab ajakava nii valesti koostada. Töenäoliselt oli korraldajate soov vöistlus ära mahutada ühele päevale, seega tehti ajakava vöimalikult tihe, jätmata ühtki nö vaba hetke. Köik kategooriad läksid oma ajast üle ja kuna ei oldud jäetud vaba aega erinevate kategooriate vahele, kuid need tekkisid ikkagi, siis oli ajakava löhkiminek juba üsna varajases vöistuse faasis üsna ilmselge. Arvatavasti ei tahetud teha kahepäevast vöistlust just seetöttu, et see oleks läinud tunduvalt kallimaks (kahe päeva saali üür, kohtunikele kahe päeva töötasu maksmine jnejne), aga mu meelest vöiks oma sportlaste eest ikka hoolitseda, eriti arvestades, et osalejaid oli ka 7-aastaseid. Vaesed vanemad, kes oma lapsi koju (Tallinna) ootasid.

* igas kategoorias (disco, disco duo, hiphop, hiphop duo, freestyle) vöistelesid eraldi klassides algajad ning edasijöudnud – köik tore, eks? Mittetoredaks läks asi autasustamisel. Spordisaalis oli täiesti olemas pjedestaal, millele esikolmik ronida saaks. Edasijöudnud saidki, aga algajate klassi esikolmikule jäi vaid rööm sellest, et said pjedestaali körval seista ning mikrofoniga öhtujuht andis neile üks käsi mikrofoni hoides, teise käega näppude vahelt diplomi. Ainult diplomi. Milline lugupidamine. Tuues körvale vördlust O-vöistluselt, siis B-klassi vöistlejad peaks saama auhinnad kätte finišiala telgis, mitte üldise autasustamise käigus. Nagu öeldud, siis edasijöunud said küll pjedestaalile ronida, aga diplom ning medal anti kätte ikkagi suht samamoodi, mikrofoniga daam küll seda tööd enam tegema ei pidanud, aga see-eest täitsid diplomi ja medali üleandmise ülesannet edukalt mingi assistendid. Arvestades, et kohal oli ka EDO president Kai Meristo, siis miks ei vöinud auhindasid üle anda tema. Lapsele ja noorele on oluline, et teda autasustaks keegi tähtis inimene ja ega see käesurumine ju tükki küljest vöta, kui too proua juba seal olemas oli. Proua ulatas öhtujuhile  ette protokolle, kust esikolmiku nimesid ette lugeda. Mu meelest oleks pidanud just see olema assistendi töö. Veider tööjaotus igaljuhul.

* diplom ja medal on küll toredad asjad, aga laste vöistlusel jääb sellest väheks. Igale esikolmiku vöistlejale ühe shokolaadi, müslibatooni vöi möne muu väiksema nänni ostmine ei tohiks nüüd nii üle jöu ka käia. Sealjuures olid medalid igasuguse graveeringuta. 5-aasta pärast tühja medalit vaadates vaevalt meelde tuleb, mille eest see täpselt saadud on. Tundub, et tegemist oli v. halva müügitööga – kui ikka sponsorite poole pöörduda jutuga, et sul on spordisaalis 700 last (ja vähemalt poolte vanemad), siis keegi kuskilt ikka mingi nänni annab vöi kui ei anna, siis müüd odavamalt, kui seda kaubandusvörgus pakutakse. Väike auhind on lastele oluline, väga oluline. Eriti kurb meel on mul nendest lastest, kes said ainult diplomi või mönes möttes on diplom isegi parem, sinna on vähemalt peale kirjutatud vöistluse nimi ja saavutatud koht. Enne võistlust avaldatud juhendis oli muuseas kirjas “kõikidele finalistidele medalid, autasud, diplomid”- too autasud koht jäi vist korraldajatel märkamata.

Vaatamata tollele väga halvale korraldusele (eriti see ajakavaga) puusse panek, oli vöistlus äge. Mu jaoks täiesti uus maailm. Tore, kui inimesed teevad asja, mis neile meeldib. Retsept neile noortele, kes selle 14-tunnise päeva vastu pidasid. Mu noor söber, kelle vöistlust mina vaatasin sai päeva jooksul esineda ca 14-15 korral (meil läks lugemine sassi) – respect!