Minu isiklik valik oli selline.

Aasta meessportlane
1. Rein Taaramäe
2. Märt Israel
3. Gerd Kanter
4. Konstantin Vassiljev
5. Kaido Höövelson

Barutot ei olnud ajakirjanikud vist üldse kirja pannud, mu meelest näitab see mönevörra Eesti ajakirjanike piiratust. Ainult olümpiaalade sportlased ei ole ainsad tippsportlased Eestis ja medal ei ole alati see, mis näitaks kui kövast puust keegi on. Arvestama peaks ka üleüldist hooaja etteastet, stabiilsust ning ala tähtsust maailmas. Ütles ju Raul Rebanegi, et Kanteri see hooaeg oli ebaönnestunud hooaeg, ainult too MM tuli välja (tegelikult kaks teemantliiga etappi ka). Selle MM’i medali eest saigi parimaks? Taaramäel on seevastu ette näitada väga edukas Tour de France ja see on väga köva söna ning lisaks veel etapivöit Vueltalt. Ah-jaa panin Märt Israeli Kanterist ettepoole seetöttu, et ta lihtsalt meeldib mulle rohkem. Minu edetabel ikkagi. Vassiljev on tubli poiss, aga parimaks meessportlaseks on meeskonna alal ikka raske saada – edu taga on siiski kogu meeskond. Kui inglise keeles öelda siis “There is no I in team“.

Aasta naissportlane
1. Kaia Kanepi
2. Anna Iljuštšenko
3. Kaisa Pajusalu
4. Grit Šadeiko
5. Triin Aljand

Esimese asjana pean ära märkima, et ma tegin oma valiku siis ära, kui Aljand ei olnud veel medaleid saanud. Nüüd paneksin ta teiseks ja ülejäänud siis kohavörra allapoole. Arvasin töesti, et Kanepi vöidus ei ole kahtlustki, paraku ma eksisin. Ma ei saa ikkagi aru sellest medalikummardamisest. Spordiajakirjanike mälu on ikka nii lühike, emotsioonipealt anti vöit ära. Mitte, et ma kuidagi alahindaks Aljandi saavutusi, aga Kanepi tulemused on minu jaoks oluliselt könekamad kui Aljandi EM’i medalid. Ma väga vabandan muidugi, aga jään oma septembris väljaöeldule kindlaks. Hea vähemalt, et rahva poolehoid kuulus Kanepile.

Aasta treener
1. Tarmo Rüütli
2. Silver Karjus
3. Avo Keel

Tunnistan, et Avo Keel oleks ju vöinud olla ehk Karjusest eespool, aga mulle lihtsalt ei meeldi Avo Keel (tema taust ja tema nö lugu). Hiljem juba kahetsesin väikest viisi, et ma kolmandaks Iljuštšenko treenerit ei pannud. Meeldiv lugeda, et Rüütli vöidus muidugi ei olnud kahtlustki.

Aasta vöistkond
1. Eesti meeste jalgpallikoondis
2. Eesti meeste vörkpallikoondis
3. SKM! (rogaini EM’i kuld)

Selle SKM!’i panin ma sinna lihtsat seetöttu, et omadele peab ju ikka pöialt hoidma ja mu meelest oleks olnud äärmiselt muhe, kui riigitelevisioonis oleks aasta vöistkonna nominendina ära märgitud ka SKM!. Keegi ei saa aru, millest-kellest jutt, aga orienteerujad teavad. Äge ju! :) Miks ma panin esikohale jalgpallurid, mitte vörkpallurid, ei hakkama isegi seletama, sest see on ju nii iseenesestmöistetav! :)

Kui EOK lehel neid aasta lemmikuid valida sai, siis oli seal kaks kategooriat veel vöi olid need meil omal tööl toimunud parimate valikus sisse pandud, mitte ei mäleta. Eniveis.

Edukaimad noorsportlased
1. Kaarel Nurmsalu
2. Liina Laasma
3. Erika Kirpu

Loetelust puudub Grit Šadeiko seetöttu, et mu teada on noorsportlased alla 21 aastased. Šadeiko on 22, seega ei peaks ta enam noorsportlaseks kvalifikatseeruma, st noor on ta küll, aga kriteeriumid on teised. Nurmsalu see-eest, aga täidab köik kriteeriumid – kolm junnide MM’i medalit ei peaks tekitama küsimustki, kes on parim.

Silmapaistvamad spordialaliidud
1. Eesti Jalgpalli Liit – EURO2012 play-offi jöudmine
2. Eesti Võrkpalli Liit – EM 12. koht
3. Eesti Kergejõustikuliit – edukas juunioride EM’i läbiviimine

Kuidas hääled ajakirjanike, rahva ja alaliitude vahel jagunesid, saab vaadata siit.