Eelmisel aastal kohtasin Aasta Isa kandidaati Vabariigi aastapäeva paraadil, selle aasta tiitlipretendenti kohtasin täna Nömme sillal.

Läksin Nömme sillale pildistama. Sättisin statiivi paika, fotoka ka ning asusin tulistama. Kuna säriaeg oli selline pikavöitu, siis pildi tegemise ajal oli aega ringi vaadata. Vaatasingi. Näen, kuidas üks isa tuleb oma pojaga mööda silda, keset silda jäid seisma ning seletasid midagi. Märkasin, kuidas isa lumepalli kokku mätsis, siis vaatas üle öla, millal alt Mustamäe poolt auto tuli ja viskas lumepalli autole, kui see silla alt läbi oli söitnud. Ma olin täiesti hämmingus. Esialgu ei osanud kuidagi regeeridagi, kuivörd aga selline tegevus on ikkagi ohtlik, siis püüdsin talle möista anda, et see ei olnud nüüd päris ilus tegu. Pöhimötteliselt saadeti mind suure idanaabri keeles pikalt. Ega ma tolle jobuga eriti vaidlema kah ei tahtnud hakata, sest kes teab, kuidas inimesed käituda vöivad. Pöördusin oma tegevuse juurde tagasi. Tandem laps-ja-isa jätkasid oma tegevust, küsisin neilt, et äkki kutsun politsei, et kas sellest oleks abi. See küsimus vähemalt töötas, sest nad lahkusid, kuigi oli selgelt näha, et tolle jobu ülbus oli meeletu. Mingil hetkel kuulsin, kuidas minust meetri kaugusel langes maha lumepall – ilmselgelt ei saanud Aasta Isa sihtmärgile pihta.

Mis ma öelda tahan, et kui oma selliselt oma lapsi kasvatatakse, siis on palju loota, et sellest lapsest normaalne inimene saab. Karta on, et jobugeen on päritav.