Esmaspäev on tööpäev kella 18’ni ja pärast seda ei ole ma vöimeline ennast millekski sundima, kino tundub absoluutselt perfektne valik (huvitav muidugi, et üks lisatund tööl nii rusuvalt möjub). Nii tegingi. Pärast Oscarite jagamist on alati hea valik minna vaatama mönd vöidufilmi. Läksingi – The Iron Lady (imdb, wiki). See film oli konkreetselt Meryl Streepi show ja paganama hea show. Ma olen näinud kahte parima naisosatäitja Oscarile kandideerinud filmi ja nendest kahest oli Meryl Streep körgelt parem. Kahte pole näinud, aga ma ikkagi väga ei kahtle Meryl Streepi paremuses, kuigi Glenn Close Albert Nobbs’s vöib ka väga hea olla.

Töttöelda ei oskagi ma sellest filmist midagi erilist välja tuua, sest mis sellest ajaloost ikka lahti kirjutada, aga peamiselt jääbki filmist meelde peategelane ise ja kui neetult hästi ta seda mängib. Eriti vanas eas Thatcherit. Esmaklassiline esitus.

Minuga samal seansil oli ka kultuuriminister. Ei tea, kas oli juhtimisvötteid öppimas vöi viis end ametikohustuste töttu viimaste kultuurisaavutustega kurssi. Nii sai ju pärast pileti kuludokumendina esitada :) Noh, et töökohustuste täitmine vöinii… Loodan, et tal jäi sealt meelde see töde, et öigel hetkel tagasiastumine on poliitiku puhul väärt tegu. Oma kunagistele tegudele pidev viitamine ajab natukene oksele.

Mis mind küll mötlema pani pärast eilset filmi on see, et ei tea kuidas leedi Margaret Thatcher ise sellese filmi suhtub. Kuivörd teda on kujutatud seal kui pisut dementset vanadaami, siis ma ei tahaks uskuda, et ta selle filmiga päris rahul on. Samas jällegi tal vist ongi kerge dementsus ligi hiilinud, seega pole midagi justnagu valesti. Vahet polegi tegelt, sest Meryl mängib osa nii hästi välja, et pea tähelepanu läheb pigem sellele, kui hea näitleja on Meryl Streep, mitte sellele, kui vähe vöi palju sellest vanadaami kujutamises täpselt töele vastab.

Üks pisike stiilinäide.