Orienteerumine on tore sport. Üheksakümne üheksal korral sajast oleneb tulemus sportlasest, st mängu ei sekku stiilipunkte andavad kohtunikud või tulemust (ära)möötvad kohtunikud või reeglite järgi olukorda hindavad kohtunikud (a’la pallimängud). Selle ühe korra sajast jätan nö varuks selleks juhuks kui rajameistril peaks mingi aps sisse tulema või kui tänapäevane tehnika alt veab ja tulemus ühel vöi teisel pöhjusel seetöttu kirja ei lähe. Hea sooritus oleneb eelköige siiski sportlasest – stardipiiksud, kaart kätte, sooritus, finiš. Lihtne eks. Isegi kui sportlane on mönele kohtunikule mingil veidral pöhjusel ebasümpaatne, siis ei ole kohtunikul eriti varianti nö ära teha vöi ka tugevamate eelistamine on keeruline, sest kaart ja rada on köigil üks. Heaküll tihtipeale saavad küll edetabelis körgemal positsioonil asetsevad sportlased startida vöistlejaterivi löpus, aga kahtlen, kas see neile olulist edu annab ja kui annabki, siis on nad selle oma eelnevate sooritustega välja teeninud.

Miks ma seda möttekäiku siin aretan on see, et käisin pühapäeval saalihoki meistriliiga liidrite TTÜ ja Auguri mängu vaatamas. Sisuliselt vöiksin kirjutada sama teksti, mida olen kirjutanud ca aasta tagasi, ehk et mängu kohtunik oli taas OJ ja ilmselgelt tundis nö peakohtunik taas kohustust ise särada. Auguril istus ühel hetkel karistuspingil 5 meest, kaks neist ebasportliku käitumise pärast. Jah, vigasid tehti ja vöitis ilmselgelt tugevam sats, aga kohtunik ei peaks olema nagu väike tüdruk, kes iga asja peale solvub ja platsi teisest servast vilet puhudes spurte sooritab, sest talle vaadati korra imestunud pilgul otsa ja küsiti “MIKS?” vöi “Mida ma tegin?” ning vastust saamata lihtsalt käega lüüakse. Jah, saalihoki reeglite kohaselt vöib kohtunikuga rääkida vaid kapten, aga see ei tähenda, et teiste reaktsiooni peale kohe vilet puhuma peab. Sealjuures jäetakse tihtipeale karistamata roppused, mis üle spordisaali kajavad – mu meelest on see kole.

OJ mängude puhul ei tasuks unustada seda bullitite teemat. Pühapäevane mäng muide oli juba peaaegu bullitita löppemas, kuid Ott hoidis lipu körgel – neli sekundit enne mängu löppu tuli siiski ära. Samas jällegi tuleb au anda, et ta ikkagi andis, sest karistusviske vääriline viga töesti oli ja köik oli reeglitepärane. Kohtunik mängis olukorra löpuni, kui nii vöib öelda – pean silmas siin seda, et ta tegi otsuse vastavalt reeglite, mitte ei laskunud emotsioonidesse, st “mängu löpuni on neli sekki, üks vöistkond on vöitnud niikuinii ja bulliti ei määra enam midagi”. Ülemöödunud nädalal TTÜ ja Sparta mängu lisaaja kümnendal minutil (lisaaeg on 10 minutit) tegi TTÜ värava ees vea, millele selgelt oleks pidanud järgnema bulliti, aga tundub, et kohtunik andis tugevamale satsile edu. Töesöna – terve saal imestas, isegi TTÜ oma pink oli mu meelest üsna imestunud selle otsuse üle.

Eks see kohtuniku sekkumine mängu ongi pallimängude völu ja valu – ühest küljest on pallimängud toredad, sest ühise löögirusikana vöistkonnana saavutatud edu on nii magus, samas teiselt poolt möjutab kohtuniku liigne mängu sekkumine paraku liiga palju löpptulemust.