Avasin eile jalgpallihooaja. Vaatajana loomulikult.  Vaatasin Maarjamäel FC Levadia ja FC Flora mööduvöttu, need mängud on alati natukene teistsugusemad, kui üksköik milline muu mäng. Abitreeneri söbrana olen kohustatud olema Levadia poolt, kuigi suurtes piirides on mul suht suva, kas FC Levadia vöi FCF, peaasi on see, et ei vöidaks Nömme Kalju. Nömme Kalju on lihtsalt liiga öhku täis ja selline öhku täis olek mulle ei meeldi.

Miks ma aga sellest üldse kirjutan on see kohtunike teema, millest olen ennegi korduvalt kirjutanud. Vaatasin eilset mängu aia tagant kiibitsedes, sest Maarjamäel staadioniservas ei olnud füüsiliselt ruumi 300’le pealevaatajale. Arvestades, et tegemist on meistriliigaga, on muidugi sellist jama üldse raske kommenteerida. Jäin ca 10 minutit hiljaks ja selleks hetkeks oli pealtvaatajaid juba piisavalt palju, nii et ma ei viitsinud end sinna rahva sekka suruda. Vaatasingi siis aia tagant. Sealt aia tagant oli aga  üsna hästi kuulda kohtunike omavahelist ja ka mängijatega vestlust. Tavaliselt seda jalgpallimängu ajal ju ei kuule. Mind söna otseses möttes jäi häirima üks olukord. Flora nurga- vöi karistuslöögi järgses olukorras jäi üks Flora mängija maha lebama, väidevalt löi kukkumine hinge kinni. Nii vöis olla küll. Köigepealt küsis kohtunik ta’lt, et kas ta vajab arsti, saanud vastava käeviipe, lubas kohtunik arstid platsile. Arstid kohmitsesid mönda aega mängija ümber, kuid nagu jalgallireeglid ette näevad peab tohterdatud mängija minema platsilt välja, et siis uuesti kohtuniku loal platsile tulla. Kohtunik andis ka tohtritele möista, et kui vöimalik, siis palun minge koos mängijaga platsi serva. Minumeelest tegi ta seda üsnagi viisakalt. Selle viisaka pöördumise peale töusis, aga viga saanud mängija korraks istesse ja käratas kohtunikele “T*ra, jää vait noh!” ja langes pikali tagasi. WTF? Kohtuniku peale karjuda saad, aga mängust välja roomata ei saa? Veidrik. Kohtunik ei lasknud end sellest vihapurskest häirida, pigem muigas.

Siinkohal tuleb muidugi tunnistada, et jalgpallikohtunikud tunduvad olema palju paksema nahaga kui saalihokikohtunikud, kes ilmselgelt oleks selle peale mängijale vähemalt 2-minutilise mängukaristuse andnud. Näiteks laupäevases Augur-EMÜ mängus ütles üks mängija kohtunikule üsna nöudlikul häälel “Mida sa teed?”, mille peale kohtuniku käsi püsti läks ja 2-minutiline puhkus oli tösisasi. Mängurahu huvides oleks vöinud ju lihtsalt olukorda selgitada ja anda mängijale hoiatus. Tegelikult muidugi läks see lugu veel edasi ja mängija sai kuni mängu löpuni puhkust, st sai punase kaardi, sest hakkas kohtuniku peale karjuma. Kui kohtunik oleks tolle esimese ütlemise alla neelanud, poleks ilmselt olukord ka inetuks läinud. See muidugi ei vabanda mittekuidagi mängija edasist käitumist – punane oli igati öigustatud.

Milleni ma aga tahtsin tegelikult jöuda on see, et kogu selle kohtunike teemal ei ole mängijad mitte nii süütud tegelased, kui esialgu ekslikult tunduda vöib. Mulle tundub, et mängijad lähevad mönele mängule juba suhtumisega, et “see kohtunik on jobu”. On täiesti ajuvaba, et lastakse end sellisest mänguvälisest asjast üldse segada. Sportlase töö on ikka teha oma sooritus vöimalikult hästi, mitte iriseda kohtunike kallal. Heaküll, ka kohtunikud eksivad, aga kes siis ei eksiks? Ei tahaks uskuda, et mängija köik oma sooritused 100-protsendiliselt sooritab. Kahju muidugi, kui kohtuniku eksimus saatuslikuks saab, aga krt see ongi sport. Vahel lihtsalt ei joppa.