Tundub möistlik, et kohe suusapostitusele järgneb rattapostitus, aga seda see kevad meile paraku/önneks pakub. Täna (löpuksometi) ajasin ratta garaažist välja ja käisin rattaga tööl. See on nii söndadegakirjeldamatult äge, et mul oli terve tee tööle ja koju tagasi nägu laia naeru täis. Homme lähen teen ühe pikema otsa… noh senikaua kuni külm hakkab ja külm hakkab mul üsna kindlalt, sest ma olen vastik külmavares.

Nii vähe on önneks vaja :) Merli – tule koju, lähme söitma!