Ma olen viimasel ajal ikka jube kehv kirjutaja. Töttöelda ega midagi väga olulist ei toimu ka, kui muidugi mitte arvestada seda, et käisin vahepeal pulmas, sellises Eesti-Ameerika segapulmas. Pikk jutt lühidalt – tore oli :)

Noja siis löpuks ometi on kevad kohale jöudnud ja kannatab rattaga söitmas käia. Seda röömu, mis mu hinges valitseb ei oskagi kohe kuidagi kirja panna, sest rattasöit teadupoolest on ju puhas rööm.

Neljpäeval, kui ilm veel selline natukene jahedamavöitu oli ja mul oli seljas pikk pesu + dressipüksid ning üleval pool 3 (vöi oli see 4?) pikkade varrukate kihti, oli näha söitmas rattureid, kes olid, kas lühikeste pükstega, palja peaga vöi kinnasteta. Täiesti arusaamatu – kuidas nad seda teevad? Okei, ma olen külmavares ja riietun tavaliselt üle, aga krt lühikesed püksid on ikka +8 ja öhtuhämarusega ikka selge overkill. Ma arvan, et tegemist on samade isikutega, kes käivad talvel miinus kahekümnega mütsita. Pöhimötteliselt ma saan aru, et ilu nöuab ohvreid, aga see hilisem valuvaigistite manustamine vöib lihtsalt kulukaks minna.

Täna aga julgesin isegi mina paksude kinnasteta söita, sest noh täna oli löpuks ometi kevad ka meie öuele tulnud. Pidin isegi ühe pika varrukaga riideeseme ära vötma. Kasutasime Anneliga ka kohe juhust ning söitsime ratastega linnale tiiru peale – Kakumäe, Kopli, Paljassaare, Pöhja-Tallinn – köik on absoluutselt ägedad avastamiströömu pakkuvad kohad. Eriti muidugi Kopli ja Paljassaare. Päeva kilometraažiks kujunes 57 km’i, aeg 3:37. Peaaegu, et täiuslik pühapäev :)

Rohkem kevadet!