Avasin täna neljapäevakul oma O-hooaja. See orienteerumine on täitsa tore sport, kui see jooksmine ainult nii raske ei oleks.

Viimati tegin O-jooksu eelmise aasta juulis tüdimus-O’l ja seda oli üsna selgelt kohe raja alguses aru saada, sest esimese punktiga tegin viga (käisin mingis vales kraaviotsas, hea et see punktinumbri kontroll mul käpas on) ja siis noh teise punktiga tegin ka viga. Sealjuures too teise punkti viga oli vana klassikaline “ära kompassi vaata ja proovi vanemal öel eest ära joosta” – nii kuldne. Ma isegi ei tea, mis ma tol hetkel mötlesin, kui mööda sirget ajama panin, aga justnimelt mööda valet teed ma punuma panin. Tagantjärgi on muidugi suurim kahjurööm see, et ka öde läks valesti :) Ainult, et natukene vähem valesti. Oma fataalse vea avastasin umbes seal kuuenda punkti kandis ja siis ei olnud mötet enam tagasi minna, lippasingi siis elegaantselt mööda kraaviserva. Tulemusi pole näinud, aga umbes 3-minutiline kaar ikka tuli.

Üldiselt on need kaevikud seal Männiku kaardil täitsa toredad muidugi, aga nendest üle ja läbi jooksmine ei ole üldse äge, eriti siis kui see jooksmine niisamagi vaevaline on. Vötsin rahulikult ja tegin nii mönegi könnisammu.

Keegi peab ju viimane ka olema ja tulemusi nägemata pakun huupi, et mind vöib täna täitsa vabalt see viimase saatus tabada. Mis seal ikka, järgmine kord paremini.