Nv kestis põhimõtteliselt neli päeva ja kolmapäeval tööle tulles oli nii hea välja puhanud tunne, nagu oleks puhkuselt tulnud, sest keskendumisvöime oli sarnane nagu tavaliselt pärast paarinädalast puhkust, st suht olematu. Pöhilised nv mönupakkujad olid muidugi Xdream ja XT öö rogain.

Xdreami eelsel nädalal juhtus see, mis on korduvalt ennegi juhtunud, st veel 5 päeva enne polnud vöistkondki koos, aga nagu alati lahenevad asjad iseenesest (väikese taganttöukega). Seekord oli päästjaks Anneli kolleeg Kärt, kes ostutus väga super vöistkonnakaaslaseks, sest ma ei kuulnud teda kordagi kurtmas ja loodan, et tal meiega igav ei olnud :)

Nuhk Albertid olid enne käesoleva aasta Xdreami kindaks teinud, et kui avaliku ürituse loa peal on kirjas Pöhja-Tallinn, siis suundub etapp omadega Koplisse, Stromkale ja Paljassaarde. Nuhid ei eksinud. Mul isiklikult on nats kahju, et Koplisse liinide vahele seiklema ei saanud, aga samas on see B-raja mass nii suur ja kohati köiki reegleid eirav mass, et ega seda 500-pealist massi ei saagi tänavatele arutult seiklema lasta.

Jooks – valik ja suund

Ega me vist stardis öigeaegselt seda “Vöite kaarte vaadata” hüüet ei kuulnud, sest mu meelest oli see kaardivaatamise ja stardipaugu vaheline aeg maks 30 sekundit ja seetöttu ei saanud ma stardipaugu kölades ikka veel midagi aru. Start nagu oli ja punktid olid ka, aga ühendust polnud. Vöttis jupp aega, kui taipasin, et peabki ise ära aduma, kus need punnid täpselt on. 4’st KP’st tuli vötta 1, kuna punkt nr 33 oli ainus, millest ma KOHE aru sain, siis mötlesin esialgu sinna minna, aga 34 jällegi oli tollele Paksule Margaretale köige lähemal, seega tundus see loogilisem. Pean tunnistama, et eelmisel nädalal pärast Xdreami juhendi lugemist, läksin löunasele jalutuskäigule ja jöudsin üsna ühesele järeldusele, et ega Lennusadama juurde muud moodi ei saa, kui mööda Kultuurikilomeetrit. Valikuid teeületuseks just üleliia palju ei olnud, st kas Pikk tänav (Paks Margareta) vöi siis Suurtüki tänav, Pikk tänav tundus loogilisem. Nii oligi. Sellest oma nutikast järeldusest ajendatuna olin selle maa ka läbi jalutanud – valik saigi olla punkt nr 34. Paraku aga läks nii, et see 34 oli enamuse valik ja teate, see mis seal 34’nda juures toimus oli pehmelt öeldes piinlik. Eelmise aasta Raekoja plats oli selle körval lapselalin. Kui Raekoja platsi punkt oli nö tühjal kohal, st läheneda sai mitmest küljest, siis see KP nr 34 oli vastu seina ja see tähendas seda, et seina äärde vöisid ju saada, aga ega sealt enam ära ei saanud ning see omakorda tähendas seda, et seal toimus enneolematu rüselus. Ise ka imestan kuidas, aga mingil hetkel önnestus mul sellest SI-jaama küljes olevast rattalukust kinni saada, rebisin siis SI-jaama endale lähemale ning peale möningast kaaslaste höikamist saime punni vöetud. Kergendus oli töeline ja siiras. Edasi tuli lihtsalt Lennusadamasse joosta.

Ratas 11.5 km

Apsaluutselt igakord kui saab ratta selga on mul hea meel, isegi siis kui ma väga ei jaksa, sest rattasöit on parem ikka kui jooksmine ju.

Xdreami foorumis kirjutab keegi Raimo “Ratta algus oli jabur. Suruda 500 ratturit meetr laiusele rajale raudtee serva rongkäiku ei ole võistluse alguses kõige nutikam lahendus. Sellised rivid teevad võistluse igavamaks. ” ja ega ta just valesti ei kirjuta, samas ma möistan täielikult korraldajaid. Ühelt poolt tahaks nagu korraldada Xdreami Tallinna kesklinnas, teiselt poolt tahaks nagu seiklust ka pakkuda – mingi kompromissi peab tegema ja see 500 ratturi meetri laiusele ribale surumine oligi see kompromiss. Mulle ka see mööda nööri minek väga ei meeldinud, aga tühja kah, sest pärast poole sai uhada küll ja kes oskas sai ka viga teha.

Kuuendasse punni mötlesin korra minna vasakult ringi, mööda seda “muuli”, aga kuna sinna saamine oli piisavalt tülikaks tehtud, siis kimasime massiga kaasa. Önneks püsisin ka kaardis, mida Anneli vist ei teinud, sest ta küsis pidevalt, et kas ma ikka tean, kus ma olen ja saanud jaatava vastuse, tödes “väga hea, sest mul ei ole aimugi”. See ongi Xdreami völu, kui ise kaardilt kadunud oled, siis on vähemalt vöimalus, et kaaslane on suutnud järge pidada. Patareis kaotasime muidugi mölemad järje, aga sellest hiljem.

Etappi 7-8 plaanisin taakord korraks otse läbi metsa rünnata vöi siis minna enne kaheksandasse, jätta rattad sinna ning käia jala ära seitsmendas. Tagantjärgi on mul väga hea meel, et jätsime rattad kaheksanda lähedale aasale, käisime punnis jala ja söitsime ringiga seitsmendasse, sest läbi metsa minek oleks olnud ikka röve rassimine. Kaheksanda juures läksime muidugi ka massipsühoosi önge (see on Xdreami B-rajal nii tavaline), st käsutasin Anneli natuke liiga vara ratta pealt maha punkti 8C vötma. Anneli tormaski minema, kaardita ja umbes – selgus, et  nii ei ole vöimalik punkti leida, eriti kui oled natuke liiga vara seda otsima läinud. Kohusetundliku tüdrukuna tuli Anneli ratta juurde tagasi, vöttis kaardi ja sooritas ülesande eeskujulikult. See köik vöttsi tal piisavalt aega, ma jöudsin vahapeal Kärdi öigesse punkti juhendada, ise punktis ära käia ning saime veel Kärdiga eelolevale rajale pilgu peale visata.

Etappi 9-10 olevat möned tiimid (ntks Walkie-Talkie) mööda mere äärt läinud, sest see sirge tamm tundus olevat punaste joontega ja punased jooned on ju teadupoolest keelujooned (noh tegelikult ei olnud muidugi mingeid punaseid jooni ja mööda tammi söit oli selge ajavöit). Sealt otse muide oli olnud täitsa läbitav, ainult et natuke aeglasevöitu, sest Walkie-Talkie on läbinud seda etappi 18:19, meie aga 11:31. Pean tunnistama, et nii eelmise nädala luure kui ka poolteist aastat Koplis elamist aitasid natuke kaasa – olin seal hulkunud ja teadsin, kust ja kuhu söita.

Linnupunkt oli korraldajate poolt päris hea petukas. Pean silmas seda, et seal Valges tornis käis kibekiire linnunimede kaardile kirjutamine (ikka igas keeles, st eesti, soome ja ladina). Ise veel viskasime nalja, et kui nüüd ainult linnupilte näidatakse, siis on küll nats jamasti. Nii oligi, sest 10. punktis vaatasime linnupilte üsna juhmi näoga. Nagu mitmel eelnevalgi korral on nii, et mingit eriteadmist vajamaineva lisaülesande puhul pole eriti mötet jääda proovima neid välja mötlema, sest kui ikka ei tea, siis ei tea, umbropsu tavaliselt pihta ei pane. Panime kolm numbrit paberile kirja ja feilisime täiega. Kolm jöülesannet ei olnud önneks teab mis raske sooritada. Poomiharjutus mulle meeldis, Annelile ka, Kärdile vist väga mitte, aga hellalt kätt hoides saime sellegi tehtud. Tagasi Lennusadamasse pörutasime juba uhkes üksinduses, ma ei pea vist mainima, et ma oleks vöinud veel paar kuni kümme km’i söita…

Patarei vangla – O

See oli raudselt köikide Xdreamide köige lahedam orienteerumine. Haiglaselt keerukas, aga krdima lahe. Esimese asjana meenus meile vangla väravas, et meil Anneliga jäid lambid maha – önneks oli Kärt lambi juba stardis kaela pannud ja seega me päris pimeduses ei kobanud. Esimesed kaks punkti läksid meil täitsa OK’lt, isegi 17. ja 18. punkt tulid suht valutult, olgugi, et ma ei saanud midagi vahepeal aru, siinkohal aga oli just Anneli see, kes aru sai ja mööda maja spurtis nii nagu läbiks 100 meetrit. Kärt ei saanud niikuinii vist kordagi midagi aru. Sealjuures mönda koridori läbisime küll nii mitu korda, et ma tean üsna kindlalt, kus on aste, kus on maas mingid rennid (?) ja millises koridoris ripub laest juhe. Meie kirstunaelaks ostus aga 19. punkt (nr 67), ajatrahve vaadates jäi see nii mönelegi vöistkonnale vist lahendamata puzzleks. Läbisime seda etappi 28 minutit, sellest vähemalt 10 minutit lihtsalt istudes ja kaarti vaadates. Nagu Karin tabavalt ütles, et kui me könest välja arvata ropud sönad, siis valitses sügav vaikus, sest me töesti ei saanud mittemidagi aru. Kärt ei osanud muud moodi abiks olla, kui söötis meid vaikselt kaasavöetud müsliga, oli abiks küll. Ma ausaltöedes ei teagi kuidas, aga löpuks önnestus mingi ime läbi meil see punkt kätte saada. Rööm oli vaatamata koledale ümbrusele piiritu.

Patarei vangla löbusam hetk oli see, kui kuskil teisel korrusel kahe hambatohtriga kaarti uurides üks mööduv daam oma vöistkonnale köva hääle teatas, et “siin on hambaarstikabinet”. Hekt vaikust, omavaheline pilkudevahetus ja naerupahvak sobisid tollesse hetke liiga hästi.

Ma tahaks sinna vanglasse nüüd uuesti minna ja niimoodi, et oleks aega uudistada ka.

Lisaülesanne

Lisaülesanne oli tore, aga mul on mingi foobia selle ees, et mu all on tühjus. See vörgule laskumine oli nats hirmus, samuti nagu 9. punkti juures see betoonjurakate vahel kölkuminegi. Puhtalt minu viga.

Kanuu 2,4 km

Laupäeval söitsin rattaga Nömmelt Maarjamäele ja tagasi. Maarjamäele minekul polnud viga midagi, sest taganttuul oli selline, et poleks olnud vaja pedaalidagi, kojutulekul see-eest oleks tuul tahtnud ratta koos minuga lihtsalt pikali lükata, sest tuul oli eriti rövedalt suur. Lootsin siiralt, et pühapäevaks on tuul oma puhumised löpetanud, önneks nii oligi. Kui me Anneliga eelmisel pühapäeval tollel luureretkel käisime, siis mötlesime kanuuetapiks ikka igasugu variante välja, aga ükski ei tundunud küllaltki ahvatlev ja löppkokkuvöttes tolle Lennusadama peale me ei tulnudki. Töttöelda välistasin ma selle poole Paljassaare poolsaarest, sest see laine, mida tekitavad mööduvad suured laevad oleks kanuus istudes päris ebameeldiv. Ega me välja ei möelnudki, kus see möistlik kanuu rada oleks kulgenud – tulgu, mis tuleb.

Kanuuetapi raskeim osa oli minumeelest kanuu vette laskmine ja kanuu tassimine. Vette laskmisel ei suutnud me seda kanuud, mis on paganama lai jurakas, kuidagi piisavalt üle kai serva saada, et see vette lasta. Koguaeg oli tunne, et kanuu läheb lihtsalt kummuli. Löpuks oli üks härra kollase vestiga nii armulik ja andis meile natukene head nöu. Rada – noh, rada oli tore, sest midagi keerukat selles ju polnud. Kuna see kanu vette saamine oli meil üsna vaevaliselt möödunud, siis kanuu veest välja töstmine tundus täiesti ületamatu ülesanne, eriti veel arvestades seda, et Annelit olid tabanud krambid, st me oleksime pidanud Kärdiga kahekesti kanuu välja vedama. Anneli ronis kanuust välja ja viskas kaile pikali, Kärt jäi teda pisut nöutu näoga vaatama, ma ei osanud ka midagi muud teha, kui sikutasin kanuu üksi veest välja. Ah, mis nii kerge oligi vöi? :) Pärast seda jöunumbrit tuli aga veel ajuvabam hetk – teisi vöistkondi täis kail kölkus meie kanuu pooleldi risti kail ja pooleldi öhus vee kohal, Anneli pikutas selili maas ja meie Kärdiga masseerisime ta jalgu. Ime, et see kanuu uuesti vette ei kukkunud. Mingi ime läbi tassisime Kärdiga kahekesti selle kanuu ka ära, kuigi mu meelest ei ole see kanuu tassimine üldse daamilik lisaülesanne.

Jooks finišisse

Minu önneks olid Annelil krambid ja see tähendas seda, et ma ei pidanudki terve jooksuetapi kahe hambatohtri selga passima. Linnahalli katuse punktiga meil vedas, selles möttes, et sattusime täpselt öiged trepid valima ja öigesse suunda pöörama, seal oleks vöinud vabalt ka täiesti vales suunas punuma panna. Pärlendava (naised ei higista, naised pärlendavad) ja pisut mudasena turistidest kihavas vanalinnas finiši poole lonkimine oli huvitav – arvan, et oleme nüüd üsna mitmes perekonnaalbumis :)

Lisaülesanne – puuduta ära tennispall

Ma ei tea, kas oli ka nii, et nendel erinevatel kummidel oli vahe sees (st kui pingule kuskil kummid tömmati) vöi ei, aga meil ei önnestunud kordagi pallini jöuda. Väidetavalt olla möned kummid nii pingul olnud, et seda tennispalli oleks vöinud ka naba vöi seljaga puutuda. Ja väidetavalt olla saanud möned vahetada kohta, kus ülesannet sooritada. Meile seda vöimalust ei pakutud. Tühja kah, läks nagu läks.

Lisaülesanne – seinaületus

See oli selline tarmopöörilik ülesanne, Tarc oleks sealt ilmselt abivahendideta üles roninud, nagu tuletörjujale kombeks. Proovisin alustuseks lihtsalt paari sölmega köiest üles ronida – ei önnestunud. Önneks oli keegi tarkpea kaks köit omavahel kokku sölminud ja nii olid tekkinud “aasad”, mida mööda seinale ronimine kaaslaste abiga natukenegi teostatav oli, kuid kaugel sellest, et see kerge oli. Kasutasime ära taganttöuke-, tömbe ja kombo lükke- ning tömbetehnikast. Hambatohtritel on önneks tugevad käed ja üles nad mu sealt vinnasid, olgugi, et ühel hetkel olin tavalises freeze seisus, sest kramp tabas nagu tavalisel köige ebasobivamal momendil :) Taaskord lisaülesanne, mida meestel on kordades kergem sooritada, aga noh samas on köik naiskonnad ju vördses seisus.

101. koht, naistest 10. Aeg 4:26.47, + 15 minutit trahvi

Kui seal Patareis Kopli-muti kombel une pealt liikunud oleks, siis oleks tulemus kah parem olnud, aga oleks-poleks-tuleks on ühed tüütud tegelased.

Loodan, et Xdreami korraldajad suudavad ka järgmiseks aastaks välja möelda koha, kus pealinna lähistel kanuutada annab, sest see Tallinna etapp on tegelikult marulahe.