Sellel aastal läks Jüriööga nii, et reaalselt jäi seal käimata. Virtuaalselt osalesin ja oli päris pönev jälgimine. Olen juba korduvalt kirjutanud, et öine-O mulle meeldib, seega oli too öine rogain nagu kingitus. Natuke halb oli ajastus (päev pärast Xdreami), aga kuna ma pole tippsportlane, siis lepin rahulikult ka jalutuskäiguga öises metsas. Peamine, et oleks pime ja saaks orienteeruda. Önneks oli ka Eli eelmisel päeval Xdreami teinud ja seega polnud temagi eriti jooksmisaldis. Ta ei ole seda muidugi eriti kunagi. Ekipaaž, millega Illukale söitsime oli kaheks jagunenud, ühed olid tavalised seiklejad, teised aga energiast pakatavad sportlased. Öigupoolest pakatas energiast vaid autojuht, aga teised kaks läksid vooluga kaasa, löpupoole suhtkoht sundides, nagu kuulda oli…

Valisime kohe suht rahuliku ringi, et saaks mööda teed jalutada. 23-29 etapp tundus küll pisut kahtlane, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii läkski. Ma ei tea, kas sportlased panid tähele, kui ilus värvidemäng päikesloojangul Illuka taevas oli, aga seiklejarahvas sai pölla peal väga kena vaatemängu osaliseks.

Kui oluline oleks olnud kiirus, mitte seiklus, siis oleks 23-39 etappi pidanud vist vötma löunast ringiga nii, et vahepeal oleks kaardist välja läinud. Meile oli oluline seiklus ja töttöelda arvasin, et kui me mööda teed kraavini läheme, siis on seal ehk ka mingi sild ehitatud. Mida ei olnud, oli sild. Käisime siis paarsada meetrit sinna ja tänna, ning otsustasime koos Walkie-Talkie naistega, et nüüd tuleb sild ehitada. Möeldud-tehtud, naised ehitasid paarist puust metsa silla vöi noh silla moodi asja, mida mööda sai üle laia kraavi peaaegu kuivade jalgadega. Pärast toda toredat sillaehitust olime vist nats erutatud ja olime unustanud fakti, et me ei ole veel suure tee ääres ja punkt ei ole kohe-siinsamas-metsa, tuli otse läbi metsa tungida. 25 oli peaaegu labane, kui mitte arvestada, et köndisime öigest teeotsast hooga mööda, önneks märkasime viga pea kohe. 28 oli ka labane, aga kuna metsas oli möni tee rohkem, kui kaardil, siis tekkis hetkeks segadus ja ma ei saanud mitte aru, kas oleme öigest teeotsast ülal- vöi allpool. 28 ja 21 olid puhas astumise vaev. 40’ndasse mineku puhul oletasin, et seal peab olema mingi matkarada vöi laudtee, sest keset raba ei ole tavaliselt teerada – ma ei eksinud, laudtee ja siniste täppidega tähistatud matrakarda seal rabas töesti oligi. Esimese katsena otsisime seda rabateed küll valelt poolt kraavi, aga leidlik tüdruk Eli arvas, et proovime ka teiselt poolt. Proovisimegi. Tol hetkel, kui teelt metsa pöörasime, uuris üks meeskond meilt, et kas seal ikka on rada, kuna me sel momendil veel kindlad ei olnud, siis ei hakanud valetama ka ja vastasime, et ei tea. Meeskond palus meil vaadata, kas seal ikka on joostud – pean neid kurvastama, mul puuduvad jäljeküti oskused ja öises metsas neid avastama hakata ei olnud ka plaanis. Pobisesime midagi endaette ja suundusime öhhe… Härrasid meile ei järgnenud, küllap siis arvasid, et teerada pole.

40’ndast väljumisel oli löpuni aega 50 minutit. Väikese aja vöttis Eli lambi aku vahetus, aga üldiselt oli selge plaan läbida veel 24 ja 22 ning siis elegaantselt jooksmata löpetada. 24’nda juures oli aega 30 minutit, lubasime endale, et kuni selleni kui aega on 15 minutit jooksma ei hakka. Ei hakanudki. Törts enne punkti nr 22 hakkasime sörkima, punkti vötsime ka sörkides. Löpu köndisime . 3:55:53, 20 punkti, koht 29, läbitud 17.8 km – arvestades, et jooksusamme tegime minimaalselt ja sillaehitusele kulus omajagu aega, siis on mu meelest täiesti ootustele vastav tulemus.

Vahel on hea mitte sporti teha :)