Käisin teisipäeval elus esimest korda squashi mängimas ja selle tulemusena oli mu parem jalg konkreetselt “kinni”, st ei olnud valus, aga räigelt ebamugav ja väsind oli olla. Eks see tuli sellest ebatavalisest liigutusest, mida palli järele upitades tegema peab. Selle ja ka vähese jooksutreeningu töttu läheb eilne päevak taaskord raske-O valdkonda. Viimati oli mul nii raske (st kohe stardist alates) eelmise aasta Jöelähtme päevakul.

Punane jooksutrajektoor kaardil näitab üsna täpselt seda, kui aeglaselt ma metsas liikusin, peamiselt sörkisin rahulikult vöi siis köndisin. Nii paganama raske oli. 12’nda punkti august jooksin pöhimötteliselt peaaegu läbi, aga vaatasin vist kahel korral (ühte ja teistpidi august mööda joostes) öigel hetkel teisele poole ja nii ma seal siis natukene edasi-tagasi kulgesingi. 15’ndale punktile lähenedes mäletasin kolme aasta tagant, et see koht on paganama segane koht ja ma olen ennegi seal ideetult tiirutanud. Nii läks ka seekord. Löpp läks juba finishiootuses ja kella jälgides, et ma Heidilt pähe ei saaks :) Olen selle hirmus isegi möne etapiaja parema kui Anneli saanud. Kreit saksess!

Peaks vist jooksutreeninguid tihedamalt harrastama hakkama, siis ehk pole metsas NII raske.

Ah-jaa, sooviksin eraldi tänada ilmataati, kes Mercury korraldatavatel päevakutel ei ole meile selga pööranud, vaid otse vastupidi – oleme alati saanud eriti hea ilma osaliseks. Nii ka seekord. Tänase koerailmaga eriti väljas passida ei viitsiks, isegi kui saab seda telgi kaitsvas varjus teha.