Tulenevalt mu üle-eelmisest postitusest oli Kodasoo päevak selge höre-O. Ei, ei olnud halb olla (päriselt ka, noh) – höre oli. Saate aru, magamatus :)

Kui rajameistriks on too härra, kes eile oli, siis on üsna kindlalt vähemalt eelinfo selline üsna huumoriküllane. Üks stiilinäide kahe aasta tagant. Näide eilsest:  Osa teid võivad olla rohtunud ja osa sihte nähtamatud. Leidsin ka ühe sihi, mida kaardil pole, aga siht läbib KP asukohta. NB! Tervet maastikku läbib kitsas jalgratastega sisse söidetud rada, seda kaardil pole. Orienteerumismaastik ei ole nii hull kui starti minekul :).

Esimene lause on tore, selline informeeriv, aga starti oleks vöinud panna näidiskaardi, kus on märgitud need lisandunud teed – kes soovib saab selle endale info endale ise kaardile märkida ja kes tahab end ilma proovile panna, see paneb lihtsalt punuma. Sama kehtib tolle kitsa jalgratastega sisse söidetud raja kohta.

Tore, et rajameister leidis maastikul sihi, mida kaardil pole, aga läbib KP asukohta, kuid siinkohal tekib mul tunne, et rajameister teeb raja kodus laua taga valmis ja siis neljapäeva hommikul läheb punkte metsa viima. Isegi neljapäevaku jaoks vöiks natukene rohkem vaeva näha, st mine käi korra metsas ja vaata, mis olukord on ja kui punkti piirkonnas on ikka mitmeid uusi teid, siis pane punkt kuhugi mujale. Aga tundub, et ei saanud panna, sest kaart oli juba trükis… Samas kui eelinfo oli olemas, siis oli korra ta ikka ju maastikul käinud. Ilmselt oli tal lihtsalt ükstapuha.

Viimane lause on muidugi tore, sest see starti minev rada ei olnud töesti väga kauni maastiku rüpes.

Kokkuvöttes lasin end ikka nendest kaardile mitte märgitud teekestest segada ja see ujuv reljeef ei olnud ka äge. Selles viimases süüdistan muidugi vaid iseennast. No ja löpptulemust möjutas ikkagi ka too höre olek. Lubasin olla hoolikam, aga välja kukkus ikka nii nagu alati. Äkki siis järgmisel korral, kuigi järgmine kord on too koht, kus ma eelmisel aastal oma O-hooajale joone alla tömbasin – loodetavasti läheb seekord paremini :)

Pärast oma jooksu Kotkast kohates oli juba mitme meetri pealt näha, et proua pani vist täna hullu. Tulemustest selgub, et panigi. Ma pöhimötteliselt ei usu kunagi enam seda juttu, et ma-ei-jaksa-üldse-joosta…

Ja mu viimase aja virisemisest ei maksaks välja lugeda nagu oleks köik halvasti – ei ole, üldse ei ole, ma olen lihtsalt tüüpiline eestlane, kes iga asja kallal iriseda tahab :) Tegelikult on O-sport ikkagi lahe ja ma käin päevakutel edasi.