Ei, ma ei ole ära unustanud, et mul on blogi – see on mul koguaeg meeles olnud ja natukene on aegajalt piinlik ka olnud, et noh vöiks ju midagi ikka kirjutada, aga mul oli ju puhkus… ja töttöelda ei kippunud puhkuse ajal siia eriti midagi kirjutama. Öigupoolest löppes puhkus juba kaks nädalat tagasi, aga see puhkus oli omakorda tinginud selle, et tööl ei olnud hoobil ja löögil vahet, koguaeg sunniti tööd tegema ning üsna ilmselgelt polnud siis aega kirjutada ja öhtul kodus enam ei viitsinud.

Aga heaküll, alustan algusest (jättes siiski veel vahele tolle Läti Xdreami, mis oli paganama ammu, aga ma püüan kunagi ka selle kirjatükiga hakkama saada).

Umbes kuskil puhkuse alguses vötsime söpradega ette ammuplaanitud rattamatka. Kuna sportlased me just ei ole ja natuke mugavust on hea, siis telkimisega pead ei vaevanud ja suuri pakke kaasa ei plaaninud vedada. St söitsime rongiga Riisiperre ja panime sealt mööda vana raudteetammi, mis nüüdseks kannab nime Riispere-Haapsalu-Rohuküla tervisetee, Haapsalu poole ajama. Söit, kui väike sport, oli tore – tee ise ei olnud maailma huvitavaim, sest mida ikka saab väga huvitavat olla otse mööda sirget söites. Lihtsalt selline tuim kulgemine, aga noh kui seltskond on hea, siis ju vahet polegi.

Ööbisime Haapsalus valge inimese kombel linade vahel ja teise päeva kava nägi ette Haapsalust Seljakülla söitmist – 28 km mööda suure tee äärt kulgemist oli kordades huvitavam kui eelmise päeva sirge raudteetammisöit. Erinevalt esimesest päevast polnud päikest nähagi, otse vastupidi – vihma kallas kohati nagu oavarrest. Tänan siinkohal provva Almat, kes mulle oma ühe kolmest kaasavöetud jopest laenas. Oma kilekaga oleks päris vilu hakanud. Kokkuvöttes polnudki see vihmaga söit nii kole kui ette vöiks kujutada.

Soe saun ja kaks lonksu külma ölut olid päeva krooniks :)

Tegin teepeal möned pildid ka. Puhkus oli hästi alanud!