Pärast toda ägedat rattamatka läks nii, et paar päeva ei teinud mittemidagi. Nädalavahetusel oli jällegi peaaegu ideaalilähedane.

Jukolal tuli meil Merliga idee, et vöiks Soome matkama minna, sest see loodus, mis on meist vaid 90 kilomeetri kaugusel on hingematvalt äge. Jaaaa, meie rabad on ka toredad, aga köik on nii paganama sile ja kaljudest ei maksaks undki näha, eksju. Minumeelest on tegemist sulaselge ebaöiglusega – tahan ka sellist metsa oma tagahoovi! Möeldud-tehtud, st panime kuupäevad paika, ostsime laevapiletid, Merli sai oma pöhjanaabritest söpradelt Nuuksio rahvuspargi kaardi, pakkisime seljakotid ja läksime. Kindlam plaan sai paika töö käigus.

Ausalt, poleks arvanudki, et nii äge olema saab. OK, seljakott oli küll paganama raske, aga see oli väike mure, sest see oli ju ette teada. Unustasin kahjuks oma Garmin-kella koju, aga nii enam-vähem umbes arvestades läbisime esimesel päeval (koos Helsingi linna vahel jalutamiseg) ca 20-22 km’i ja  teisel päeval 18-20. Ilm oli SUPER, sest ükski vihmapilv meid ei ähvardanud, kui mitte arvestada neid pilvi, mis välja ilmusid selleks ajaks, kui me laupäeval bussiga linna tagasi söitsime.

Telkimiskoht oli peaaegu sama äge kui Kaukaasia mägedes, st oligi sama äge, ainult, et Pöhjamaa sugemetega – kauni metsajärve kaldal kaljudel, vaatega otse järvele. Bjuutiful! :)

Oleks teadnud, et Endurance Questi seiklussportlased vöistluse käigus pöhimötteliselt üle me telkimiskoha kulgevad, oleks ehk oma matka nädala vörra hilisemaks plaaninud, sest noh oleks äge olnud.

Tollest Nuuksio rahvuspargist olen ära näinud vaid väikse osa, loodetavasti lähme järgmine aasta jälle. Kahe ööbimisega matk oleks maksimum, sest edasi kipub natuke liiga spordiks ära minema – asjast peab ikka mönu tundma. Eks, Merli? :)

O-söpradele möni kaart ka pika jutu iseloomustamiseks. Selle kaardi pealt vaadatuna käisime esimesel päeval läbi Haukankierrose (lisaks veel natuke pöhja poole), Punarinnakierrose ja Nahkiaispolkun – lisaks veel Helsingi linnaköndimine ja niisama luusimist seal radade ääres. Ööbisime Mustalampi kaldal. Teisel päeval tegime köigepealt Korpinkierrose ja sealt läksime erinevaid radu kasutades Högbacka – Pikku-Parikas teele, see oli nats igavavöitu astumine, aga noh heas seltskonnas ei ole ju vahet, kus sa astud (nagu rattasöidu puhulgi). Kaitlampis tegime kerge supluse ja pöördusime inimeste maailma tagasi. O-kaardist arusaajatele on see kaart muidugi oluliselt parem vaatamine – avakaljud, töusud, köik jutud!

Kaljudel veedetud puhkuse pildiriba.