Mulle on alati meeldinud Mustamäe metsas orienteeruda, neljapäevakute eelviimane päevak Mustamäe metsas oli maruäge. Selline tunne, nagu jookseks oma koduhoovis. Kui kuulsin, et sügisene Libahunt tuleb keskusega Pääsküla Gümnaasiumis, siis polnud kahtlustki – tuli minna!

Plaanisime esialgu minna küll jalutama, kuid plaanid ongi muutumiseks ja vaatamata eriti s*tale ilmale olime ikkagi laupäeva hommikul stardis rattaga. Kuna BikeXdream kahetsusväärsel kombel seekord väisamata jäi, siis oli see rattaga kulgemine natukenegi hingeparanduseks. Tagantjärgi targana olen väga rahul, et me ikkagi rattaga läksime, sest meie kulgemiskiiruse juures jöudsime rattaga ilmselt pikema maa läbida, kui me seda käies oleks teinud. Oli kaunis rattalaupäev :)

Ma pole ammu nii vara stardis kohal olnud kui laupäeval, tervelt tund varem. Seetöttu jäi ka planeerimisaega rohkem kui vajagi oleks olnud, samas jällegi suutsin löpuks välja möelda plaani, kus saime 100B->100A läbida allamäge, mitte väsimuse kasvades ülesmäge kulgedes. Selle punktivahe läbimisega läks meil tegelikult pahasti, aga sellest hiljem. Üleüldse tegime suure plaani, sest plaan sisaldas ka plaani B, mis teadupoolest on rogainisugustel võistlustel “need punktid võtame, siis kui aega on või noh vaatame kella ja otsustame kui palju jõuame võtta” – tegelikult, aga pidime hoopis ühe lisaülesande soooritamata ja köige kodule lähedamal oleva punkti ära jäta. Niipalju siis plaan B’st :)

Alustatagu stardist. Stardiülesandena tuli kokku lugeda väiksel maalapil olevad pesakastid, jagasime kiirelt rollid – Ave läks vasakule ja mina paremale, kokku saime keskel. Ave nägi üht pesakasti ja mina teist, st kaks. Olime vist ühed esimesed lahkujad, aga noh niivöitieisit on see ülesanne selline bingoloto moodi, seega tuli kiirelt teha otsus ja lahkuda. Seekord läks önneks. Varem kui punkti 54 juures väga orienteeruda vaja ei olnud (ps kaart on postituse löpus), sest noh köik puntkid olid sellised, et vaatasid kaardi peal koha ära ja söitsid punkti. Elementaarne :) Kuigi – punkt nr 33 ei olnud mitte tipus, nagu legendist lugeda vöib, pigem oli ta ühe augu pöhjas ja seetöttu ei olnud ka väga nähtav. Tegin metsa all väikse auringi. 54 punkti juures lugesin teist natuke valesti ja kiirustasin olukorrast ette, tahtsin punkti juba enne toda vesist ala vötma minna – önneks on mul vanemöde, kes hoidis hobuseid :) 51 punkti juures sain jala märjaks, sest kukkusin parema jalaga pölvini kraavi. Nats ebamugav, aga ei midagi hullu. See oli alles algus :)

Selle suuna pealt, kus me punktile nr 60 lähenemise oli täpselt 50-50 olukord, kustpoolt tiigile ringi peale tegema hakata. Valisime vale poole :) See punkt oleks vöinud mumeelest ka olla nö ekstreempunkt, kus punkti jöudmine annab 2 punkti ning selle ära vötmine ülejäänud saagi. Märkus, et “punkti pääseb kuiva jalaga” on ilmselge liialdus, st vöibolla pääseski, siis kui korraldajad selle trossi sinna veele panid ning pärast seda kui vaid üks inimene seda ületanud oli. Tol hetkel kui meie sinna jöudsime oli selge, et kuiva jalaga ei önnestu punkti kuidagi jöuda. Valisin esimeseks katseks parempoolse trossi, köik oli kaunis kuni kuhugi keskpaigani, kus mul tasakaal ära kadus ja selili vette kukkusin. Uuuuuh – ma pole ammu nii kiireid liigutusi teinud, kui sealt veest välja kahlates. Brrr….. veits oli külm. Hüppasin ja vöimlesin pisut ning otsustasin, et krt kui me ikka juba peaaegu punktis oleme, siis peab ikka punkti ära vöta. Läksin teisele katsele, seekord vasakpoolset trossi pidi. Selgelt aeglasemalt ning keskendunumalt minnes jöudsin teisele kaldale, spurt mäkke, punkt ja tagasi. Kui esimese emotsiooni hetkel olin arvanud, et pean kuiva pluusi selga panema, siis pärast toda lisaakrobaatikat loobusin – tömbasin oma läbimärja jope selga ja panime edasi. Önneks on jope tuultpidav ja seega külma otseselt ei tundnudki. Märga küll. Väike stiilinäide ühe vöistleja poolt punktis nr 60 filmitust.

Väntasime järgmise lisaülesande suunas punkti 83. Niipea kui nägime mööda seina laskumist oli situatsioon enam-vähem lapsepölves kogetule, st üks-kaks-kolm-MITTE ja me hüüdsime seda peaaegu korraga. Iseenesest vöiks ju selline asi tore olla, aga mul on mingi tobe kartus selle ees, et pean astuma tühjusesse. Ma ei karda körgust, aga tühja (st öhku) astuda ma ei saa. Mul on vist liiga lennukas fantaasia, peaks mötlemise välja lülitama ja lihtsalt tegema. Töttöelda, nüüd tagantjärgi ma muidugi natukene juba kahetsen, et ma seda ikkagi ei teinud, aga tagantjärgi teadus on ju täppisteadus, seega, mis läinud, see läinud. Aga kuna me ei olnud tulnud vöistlema, vaid kulgema, siis see MITTE meid kumbagi eriti ei heidutanud. Aga alustan algusest, sest see punkt koosnes ka paljust muust toredast, kui sellest laskumisest. Köigepealt pidi elevaatorist leidma kolm punkti, önneks oli muidugi ette antud punkti asukohad, nende niisama leidmine oleks vist liiga ajamahukas olnud. Ma olen seda elevaatorit seal näinud aastaid, aga ma pole kunagi möelnud, misasi see on ja töttöelda pidin söna elevaatorgi praegu guugeldama, sest see ei ole minu maailm.  Päris müstika, et sellises kohas hoiti vilja – see ei olnud väga puhas keskkond, kuigi tösi on see, et ega seda ei ole ka aastaid kasutatud, eks. Ja teate, kui äge vaade sealt ülevalt on? Nömme, kus teadupoolest on säilinud nii mönigi puu oli kaunilt kirju. Ainuüksi see vaatepilt tasus ronimist küll. Kobisime katuselt alla, piidlesime natuke veel toda laskumist ja otsustasime lahkuda. Tühja kah, söidame parem rattaga :)

Söitsimegi. Pöikasime punkti 26 ja sealt hooga 100B’sse. Kuna ilm erilist jokutamist ei soosinud ja olles eelnevalt lugenud kaardilt, et “100A-100B (vöi vastupidi) vahel ei või võtta muid KP’sid“, siis vötsime punkti hoolt ja lasime allamäge tirri (heaküll, vaheapeal pidi väntama ka, aga hoog läks nii suureks, et käigud said otsa). Märgin kohe ära, et mitteükski (nägingi seal vaid üht tütarlast) punktikohtunikest ei pööranud meie tähelepanu selle, et rullirajal on veel mingid punktid, mida peaks vötma. Kus see juhend üldse oli? Esimese sellise punkti (mida tegelikult, eksju, oleks pidanud vötma) juures käisin isegi rattaga ära, aga täis R3 oli mulle täiesti tundmatu tähis ja panime aga edasi. Ise veel arutasime, et ei tea mis punktid need on… 100A’s oli juhend lisaülesandeks palju vöistlejasöbralikumalt paigutatud ja saime teada, et näe – oleks pidanud tee peal kolm punkti vötma. Teate, tegi nats pahaseks. Mönevörra tunnistan, et jah, oleks vöinud ise olla hoolikam, aga samas oleks vöinud ju olla juhend kaardil veits selgem ja ka punktikohtunikul poleks tükki küljest vötnud tähelepanu juhtimine lisaülesande olemasolu kohta. Alul olin kindel, et esitan nö protesti, aga noh kuna me ju koha peale ei vöistelnud, siis polnud sellel mötet. Küll aga juhtisin korraldajate tähelepanu sellele väiksele puudujäägile. Korraldaja muidugi väitis, et sealsamas kaardil oli pärast lauset “100A-100B (vöi vastupidi) vahel ei või võtta muid KP’sid” veel ka täpsustus “tühistab kaardile mittemärgitud rulliraja punktid 3×2“. Ma ei saa siiamaani aru, mida see lause täpselt tähendab. Minu isikliku arvamuse kohaselt oleks selgem lause “100A-100B (vöi vastupidi) vahel ei või võtta muid KP’sid, välja arvatud lisaülesandena ettenähtud punktid, täpne juhend punktides 100A ja 100B“. Samas jälle olles ise tolles Xdreami žüriis, siis tean, et juhendi tölgendamises on vöistlejad alati nii omaloomingulised, et kohati on see lausa absurdne. Parimad näited selles ja selles teemas.

Eniveis, suundusime pisut tusastena 18-punkti jahile, järjekorras 42-61-80. Tee läks poriseks, aga ma ei varjagi, et mulle meeldis. Millal siis veel mönuga sopas rallida, kui mitte vöistluste aegu. Trennis ju sellises p*sas ei söida :) 61 punkti hakkasin vähe vara otsima (ma ei harjunud kuidagi sellega, et objektideni jöudmine nii kaua aega vötab) ja sain seetöttu natukene paekivi järsakutel turnida, kust omakorda avanes vägagi “kaunis” vaade kohalikule prügilale. Ilmselgelt ei olnud see tegelikult prühi maha panemise koht, vaid oli sinna tekitatud selliste idiootinimeste poolt, kelle jaoks prügi metsa alla panek on täiseti normaalne tegevus. Lisaks lugematutele rehvidele oli seal ka bussiistmeid (?), kaabli ümbert plastmassi ja muud säärast jama. Täiesti käsitlematu. Sügisvärvid olid muidugi ilusad :) Punkt 80 oli äge, poleks arvanudki, et seal kalju sees sellised käigud on. Ei tea milleks neid kasutati? Kuna lambi vajadus oli meil mönevörra tähelepanuta jäänud, siis saime hakkama minu eriti halva rattalambiga ning Ave mobiilis oleva lambiga. Kui mitte tormata, siis ajas asja ära küll. Tore, rohkem selliseid punkte!

Kell oli vahepeal halastamatult edasi läinud. Punktist 80 väljudes oli meil löpuni aega umbes 45 minutit. Mitte just liiga palju. Esialgselt kavandatud kodule köige lähedamal olnud punkt tuli ära jätta. Mis seal ikka, lähen teinepäev jooksma ja vaatan punktikoha üle :)

Lisaks kella armutule tiksumisele oli Ave ka natukene väsinud, aga önneks on  mul väga visa öde. Punnisime löpuni. Hoo pealt vötsime punktid nr 28 ja 70, kusjuures 70. juures jäi tegemata lisaülesanne (disc golf), sest löpuni oli ca 30 minutit ja noh teadsime eelnevast kodunt vöistluskeskusesse söitmisest, et söidame seda vahemaad 15-20 minutit. Täpselt see, mis meil aega oli. Pöörasime ratta finiši suunas ning löpetasime tervelt viie ja poole minutilise varuga :) Mönus!

Kiire supp ja viimane 5 kilomeetrit koju oli juba üsna jahedavöitu söit, sest külm oli vahepeal naha vahele saanud.

Nagu ma ka alguses ütlesin, siis olen marurahul, et me ikkagi rattaga läksime, sest rattaga oli vaatamata kestvale porile väga äge :) Mina oleks jöudnud ka tunduvalt rohkem punkte läbida, aga kuna kirja pannes oli juba Avega kokku lepitud, et vötame rahulikult, siis täpselt seda me tegimegi. Eks, Ave? :)

Nimega pildid on mu enda omad, köik teised on vöetud Libahundi kodulehelt.