Teen kohe alustuseks oma esimese uueaastalubaduse – püüan olla hoolikam blogija, kui möödunud aastal! Eks näis, kuidas selle lubaduse pidamisega on.

Põhimõtteliselt pean plaani igal sügisel, et vot kui nüüd lumi maha tuleb, siis saan oma nörkusest vöitu ja hakkan suusatamas käima. Mötteks see tavaliselt jääbki. Esiteks on mul varustus nii vana (eriti need kepid), et sellega söit pole mingi nauding, teiseks on suusatama minek üks paganama tülikas tegu ja kolmandaks, krdi raske on ikkagi, eks… Loll, kes vabandust ei leiaks :)

suusahunt

Kui eelmisel “talvel” ajasin end löpuks ilmataadi kiuste välja 8. aprillil, siis seekord alustasin mönevörra varem. Laupäeval, 29. detsembril, otsustasin, et aitab jamast, kaua ma kodus sellesse diivanisse ikka auku istun – lähen parem öue. Noh ja läksin siis kohe suusatama. Suusad said viimati määritud veeburaris 2010, kui söitsin meeltesegaduse ajel läbi poolmaratoni – seega noh möned ajad tagasi. Suusad liikusid edasi enam-vähem, eriti aga liikusid nad tagasi. Seda sain tunda eriti siis, kui ma oma arvates klassikat söitsin. Päeva saavutuseks jäi see, et sain mööda söita ca 3-4 vanemast prouast – patsutasin endale kohe tunnustuseks ölale. Igaühel omad röömud, eks. Endast möödujaid ei jöudnud kokku lugeda, märkasin vaid, et möni möödus mu’st kaks korda. Olgu neilgi hea päev :)

Eniveis, olenemata sellest, et mul oli paganama raske ja ma olin pärast maruväsinud, arvan, et proovin äkki mönel korral veel seda suusatamise asja, sest löppudelöpuks on see ikkagi etem tegevus, kui toas diivanisse augu istumine. Ainult, et suusamäärimise pöhitödesid oleks vaja, sest noh kaua sa määrdeta suuskadega ikka rapsid.

Vaatamata eelnevale jutule jään siiski ka endale kindlaks – lumi mine ära, ma tahan rattaga söita! :)