Mul on söbrad, kes on käinud juba vähemalt neli viimast aastat jaanuaris Åres suusapuhkusel. Ma olen kuulnud lugusid neist reisidest ja möelnud nii mönelgi korral, et no krt, spordiprojektidmiks ma siis siin kodus passin. Tegelikult ma tean küll, miks – mul on detsembrist kuni märtsini tööl nii kiire, et ei ole hoobil ega löögil vahet. Pidev andmine ühesönaga. Mitte, et see aasta oleks olnud erand, kaugeltki mitte, aga mötlesin, et kui jäängi oma tööd puhkusele pidevalt ettekäändeks tooma, siis ei ole asi päris öige. Töö peab vahel ootama. Maksan selle eest nüüd muidugi kuhjaga löivu, sest tööd on kuhjunud enneolematus koguses ja seitsme-kaheksani kestvad tööpäevad ei ole enam erand vaid halb reegel, aga no kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :) Peab saama.

Aga aitab tööjutust.

poosetaja

Niisiis läksin söpradega Åresse. Kuna ma paar korda olin Otepääl lumelauda proovinud, siis laenasin varustuse ja olin oma arvates valmis. Olin ma jee…. Esimesel päeval läksin röömsalt mäele. Köik oli maruilus kuni sinnamaani, kus pidin mäest üles saama. Minge metsa, lauaga mäest üles saamine on pöhimötteliselt vöimatu vöi heaküll, mitte vöimatu aga selgelt liiga suurt (vaimu)jöudu nöudev tegevus, et sellest kuidagi mönu saaks tunda. Köigepealt läksin ühest väiksemast künkast jala üles, lootes, et teistsuguse töstukiga on mäest üles saamine kergem. Oli ta jee… umbes viiendiku mäest sain üles ja siis kukkusin ikka maha. F**k! Vötsin siis laua alt ära ja kömpisin mäest üles. Pisarad tikkusid silma, sest endast oli kahju ja samal ajal oli natuke nagu naljakas ka, sest noh kuidas saab nii äpu olla. Lubasin endal, et ma ei anna alla. Arvake, kas ma andsin? Tegin mäeotsas paar poosetamispilti ja kobisin koju ära. Muud ei jäänud üle, kui olukord huumoriks ära pöörata, sest mossitamine ei vii ju kuhugi.

Järgmisel päeval oli önneks ilm marukehv, st sula ja kergelt uduvihmane, st mul polnud vaja vabandust kaugelt otsida – mägi oli jäine ja ma eriti sinna jää peale oma olematute oskustega ei kippunud. Läksin niisama fotokaga hängima. Mulle meeldib selline matkamine palju rohkem. Kahju, et seal rohkem matkaradasid pole. Suusakeskus ikkagi, eks.

Kolmandal päeval vötsin julguse kokku ja proovisin suuski. Olin elus esimest korda slallisuuskadel. Ei saa öelda, et ma end üleliia kindlalt tundnud oleksin, pigem vastupidi. Mul on isegi pildid sellest, kui ma esimest korda (laste) mäest alla tulen – nii suuskkeskendunud olekuga pole ma ammu olnud. Suusatamine tundus palju toredam kui lauatamine ja mis peamine – suuskadega mäest üles minek on lapsemäng. Körge viis suusatamisele lauatamise ees. Mis muidugi ei tähenda, et mulle see oleks väga
meeldinud. Ikkagi krdi raske oli, jalad kiskusid krampi ja hoog läks suureks ja mu fantaasia kukkumiste kohapealt oli liiga lennukas – see köik ei olnud hea kompekt. Paar söitu pidasin vastu, siis pandi önneks mägi kinni :)

Neljandal päeval vötsin südame rindu ja läksin  kohe hommikul suuskadega mäele. Söbrad kutsusid muidugi mindki nendele mägedele, kuhu nad ise läksid, sellistele körgematele ja järsematele, aga ma ei tahtnud neile otseseks piduriks olla ja ega ma eriti ei julenud ka. Endast oli jälle natuke hale, aga vähemalt nii palju jonni mul jagus, et läksin üksi mitmeks tunniks mäele, et see suusatamine selgeks saada. Selgeks ma seda muidugi ei saanud, aga vähemalt ei kukkunud kordagi ja veetsin värskes öhus kolm kasulikku tundi.

88s8oit

Viies päev oli puhkepäev. Möni läks ikkagi öhtul ka söitma ja kasutasin vöimalust, et ööst pilti teha ja pressisin end kaasa, möistagi suuskadeta, pilti tegema, sest öised pildid on toredad. Käisin ka ühe eriti järsu mäe veerel (see on see MK etapi rajaga mägi) ja ma ei saa siiani aru, kuidas sealt on vöimalik suuskadega alla tulla. Käsitlematu.

Kuues päev oli mönele veel viimane vöimalus mäele minna, mina nautisin taaskord jalgsi liiklemist, sest ilm oli piisavalt külm ja niisams tühja mäe peal seista ei olnud kindlasti mötet. Neli tundi kvaliteeti :)

Ma nüüd ei teagi, kas ma olen puhkusega rahul vöi mitte. Ühest küljest on mittetöötamine ju tore, sest pea puhkab ja seltskond oli väga hea, teisalt, aga kui suusapuhkusele minna, siis vöiks ikka ju tegeleda sellega, milleks sinna mindud. Kuna 6htuka pödemine ja tusatsemine ei vii kokkuvöttes kuhugi ning on täiesti raisatud tegevused, siis olen ikkagi pigem rahul. Öhtud olid köik toredad, no alates sellest kui sai avada esimese löögastusölle :)

Tulles nüüd aga postituse pealkirja juurde, siis ma ei saa ikkagi aru, kuidas ma peaksin seda talisporti nautima. Suusatamiseks (ka murdmaasuusatamiseks) peab alati kuhugi minema, selleks on vaja varustust ja suuskade määrimist, mis on kah selline körgem kunst, mida igaüks ei valda – tüütu ju. Jooksmisega on eriti kerge – tömbad tossud jalga ja kukud punuma, vaja on  vaid mugavustsoonist väljumist. Rattaga on vahel ilm segavaks teguriks, aga üldiselt on ka kerge – hooldab ratast paar korda aastas spetsialist, sinu asi on vaid ratas välja lükata ja uhama hakata. Miks ma peaksin talisporti armastama?

Åre pildirada