95869_galEt mitte saada U.S. ja A. patriotismi üledoosi vaatasin järgmise Oscari parima filmi nominendina Tarantino uut filmi Django Unchained (imdb, wiki). Lühidalt filmielamust kokkuvöttes vöiks lihtsalt öelda, et Tarantino on geenius ja geenius p*ska ei tooda. Veider, kuidas Tarantino filmi vaatama minnes tead, et lähed kindlapeale välja – pettumus ei ole tavaliselt see, mille peale välja läksid. Pigem vastupidi. Önneks teeb Tarantino filme nii harva, et üleküllastust ei saa kuidagi tekkida.

Ainult paar tähelepanekut:
* dialoog, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli super ja seda köikide peaosatäitjate esituses – üks stiilinäide
* muusika, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli perfektne, isegi ühes hetkel kölanud neegriräpp sobis, kuigi ajastule see väga ei vastanud
* veretöö, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli ülevoolavalt külluslik – parim näide filmi löpust
Django_veretoo* Django sinine kostüüm sobis nagu rusikas silmaauku – vaata ise
mönede stseenide eriti detailne vöi pikk näitamine oli ideaalselt omal kohal, eriti muidugi veretöö puhuk, kui sai toredasti vaadata, kuidas veri hgaavatasaanu kehast välja mulksus – töesti nunnu

Minu isiklik kiiks, mis mind filmi vaatamise ajal häris on see, et mind ajab närvi, kuidas saab üks inimene möelda, et ta on parem kui teine ja vastavalt sellele, siis toda alamat inimest konkreetselt mitte respekteerida. Antud filmi näitel siis valge ja must rass. Laiemalt vöttes orjastamine üleüldiselt. Aga selle filmi puhul ei tohtinud selliseid asju möelda, sest see oli löppude löpuks mängufilm ja inimöigused ei olnud teemaks. 

django-unchained-christoph-waltz-jamie-foxx-tarantino

Sisu ju ometi siin rohkem lahti kirjutama ei hakka ja väga head asja on paganama raske kiita, sest sönad saavad otsa, seega rohkemat ei oskagi öelda – kvaliteetajaviide Jamie Foxxi, Christoper Waltzi, Leonarda di Caprio ja Samuel L. Jacksoni esituses – mitteühtki sekundit ei pea kahetsema.