Les-Miserables_posterLes Misérables (imdb, wiki). Ma olen sönatu. Nii p*ska esitust ühelt 8 Oscari kandidaatfilmilt küll oodanud ei oleks. Ma pöhimötteliselt hakkasin alates filmi kolmandast minutist vaatama, et millal see jama ära löpeb – 154 minutit oli jäänud. Töotas tulla raske öhtu.

Viga oli muidugi ka selles, et kohe suht alguses (vöibolla see oligi see kolmas minut) tegi Russell Crow oma suu lahti. Ma töesti oleks tahtnud, et Russell oleks mu mällu jäänud Gladiaatorina, nüüd on kahjuks see kuvand löhutud. Alguses oli ta laul nagu tagasihoidlik räpp ja see oli veel enam-vähem, aga mul on tunne, et teda julgustati nagu väikest last ja ta vöttis sellest tuld ning hakkas veel rohkem “laulma”. Poleks pidanud. Tema parimad hetked selles filmis olid, kui ta sai paar söna laulmata öelda (jess!!!) ja see kui ta löpuks vabasurma läks. Kahjuks pidi seda viimast pea kaks tundi ootama ja seda oli selgelt liiga palju. Köige kurvem selle juures on see, et mul on tunne, et ta saab ise ka aru, et see laulmise asi ei tule tal ikka üldse välja – ta oli kohe selline önnetuvöitu. Oscarivöitjana oleks ta vöinud muidugi eneseuhkuse säilitada… Les-Miserables_RusselCrowNo vaadake ise. Hugo oleks selle peale öelnud “I screamed a scream as time went by.

2008’ndal valiti Hugh Jackam seksikamaks meheks maamunal – ka tema oleks vöinud selle tiitliga rahulduda. Heaküll, tema esitus selles filmis ei olnud pooltki nii halb kui gladiaator-mehe oma, aga parima meesosatäitja nominatsioon on küll nats overkill. Hea, et ta seda ei vöitnud. Ma pole küll Lincolni veel vaadanud, aga Daniel Day-Lewis on seda kindlasti rohkem väärt.

Minu isikliku arvamuse kohaselt tegi lavastaja sellega vea, et absoluutselt kõik näitlejad laulsid oma laulunumbrid otse võtteplatsil kaamerate surisedes ega ei kasutanud selleks eelnevalt stuudios salvestatud laulude fonogramme. See laulmine oli üks paras inin ja sosistamine, paar üksikut erandit välja arvates. Eriti need kohad, kus laulis koor, mitte Les-Miserables_revolutsionaaridüksik näitleja, kes arvas, et ta on laulja. Üks näide sellest, kui laulsivad revolutsionäärid.

Anne Hathaway roll tolles 157 kestvas filmis oli 27 minutit ja 18 sekundit (+ paar stseeni ca minutijagu filmi löpus) ja ta sai selle eest Oscari. Pean tunnistama, et see on ka üks väheseid osatäitmisi tolles filmis, mis olid enam-vähem talutavad, eriti see köige kuulsam lugu ehk I Dreamed a Dream, aga ausalt ma olen seda lugu ka kordades paremas esituses kuulnud. Aga eks akadeemia hindaski vist rohkem seda, mida preili Hathaway tolle rolli jaoks tegi – ehk kaotas oma niigi olematust kehakaalust 12 kilo ja ajas juuksed maha. Nagu ajalugu näitab, siis oli väärt ohverdus. Viimati mäletan, et nii väikse rolliga sai Oscari nominandiks Doubt, kus proua Milleri roll kestis ca 8 minutit.

Tegelikult aga olid mu lemmikkohad filmist need, kus oli näha ka Sacha Baron Cohenit ja ta filmi abikaasat, kes olid körtsupidajaid. Les-Miserables_helena-bonham-carter-sacha-baron-cohenNeil tundus vähemalt olevat löbus ja nad ei vötnud seda köike liigtösiselt. Karakter aitas kaasa muidugi. Nagu tolle video kommentaarides üks kommentaator ütleb, siis “Did Helena and Sacha even know they were being filmed this whole time?” – jep, nad lihtsalt nautisid olukorda. Filmis muide on nede körtsutseen minutitel 47:40-52:35 – vöite kohe sinna kerida. Pärastpoole on episoodiliselt veel mönes kohas.

Üldiselt, muidugi, kui teile meeldis film Mamma Mia, siis teile vöibolla meeldib ka Hüljatud, sest mulle ei meeldinud just tolle laulmise töttu ka Mamma Mia – see oli lihtsalt nii hale. Seega ise teate, ma olen teid hoiatanud.

Väikevenna röömuks panen löppu ühe loo Hüljatutest, aga esitajaks on hoopis Tom Cruise ekspruut, keda minuealiset mäletavad ka Dawson’s Creeki Joey Potterina.


Kel huvi on ja keelt jagab, see lugegu läbi too arvutus – 
Why I walked out of Les Miserables. Jah, ma nöustun peaaegu köigega.