Sel ajal kui kestab saalihokihooaeg on vabade nädalavahetustega kitsas käes vöi tegelikult ei olegi nii väga kitsas, sest üks nädalavahetuse päevadest on ikka vaba, lihtsalt enda kättevötmisega tihtipeale puseriti. Harv pole juhus kui istun terve päeva kodus ja töttöelda ei kahetse ma üldjuhul ka neid päevi, sest aegajalt on ka selliseid päevi vaja. Samas jällegi tuleb ette neid päevi, kus end löpuks kodunt välja ajan ja ka seda mitte kraadivördki ei kahetse, eriti kümnesse läheb see väljaminek siis, kui öues on päikesepaisteline ilm nagu üle-eelmisel laupäeval ja sellel  pühapäeval.

Möödunud laupäeval tomus juba 10. korda Presidendimatk, mis on on nime saanud nii presidentide Pätsu kui ka Rüütli järgi (keda täpsemalt huvitab klikib eelpool oleval lingil ja loeb ise, eksju). President Rüütel väidetavalt on isiklikult osalenud ka köigil kümnel matkal. Vöib nii olla küll. Küllap osaleks ehk ka Päts, kui vaid saaks, eks.  Perekond on 2013-03-02 presidendimatk_1mul tollel toredal matkal osalenud korduvalt, minust on see kuidagi mööda läinud. Osalt ehk seetöttu, et ilmselt on mul olnud tavaliselt sel ajal mäng vöi siis olen ma lihtsalt püüdnud endale kohaselt suusatamist vältida. Seekord andsin juba kuskil jaanuaris lubaduse, et lähen ka matkale – eriti kannustas mind minema see, et 11-aastased õe- ja vennalapsed olid valmis minema. Ma ei saanud ju kehvem olla. Kokkuvõttes tuli vaid Johanna, aga mulle piisas sellestki. Ses möttes, et esimesel poolel rajast söitis Johanna mul lihtsalt eest ära. See käis pisut mu au pihta, aga samas sporti tegev laps peabki kiirem olema kui ta mitteniisportiv tädi. Raja teisel poolel, kus töuse pöhimötteliselt ei olnud suutsin ka mina söita, sest ma ei salli silmaotsastki mäkke ronimist, st kulgesime koos löpuni. Töttöelda on seal Jänedal maruägedad rajad, mulle hakkas see pea 11 km’i pikk presidendirada täitsa meeldima. Kui see mul kodunt nii kaugel ei oleks, siis läheks ja söidaks äkki möni teinekordki. Igaljuhul ilusam ja mönusam kui Harkus nühkides. Neljapäeval proovisin taaskord ka Harku rada, aga see oli üks katsumusterada, aga eks omajagu rolli mängis ka see, et rada oli igasugu jama (peamiselt puuoksi) täis ja see tegi söitmise maruebamugavaks.

Üldiselt oli see Presidendimatk üks väärt üritus. Keegi ei punninud, keegi ei olnu kellegi peale kuri – inimesed nautisid sporti ja ilusat ilma. Ilm kusjuures oli laupäeval imeline, päeval istusime isa ja Johannaga Nelijärvel päikesepaistel ning nautisime köike seda, mida ühel märtsipäikesel pakkuda on. Hea, et tuisk otsustas öhtuni oodata ja alles siis pööraseks läks, sest tuisus suusatades poleks mälestus kindlasti nii hea jäänud.

Pean tolle Presidendimatka vist ikka traditsiooniks muutma!

Presidendimatk_2013

Täissuuruses pilti vaata http://www.presidendirada.ee

Paar minu pilti Presidendimatkalt ja siin korraldajate pildid.

Sellel pühapäevaga oli aga nii, et mötlesin juba laupäeval Tartust kodupoole söites, et pühapäeva kodus veetmine oleks kindel viga, sest kerge miinus ja päikesepaiste on ju parimad ilmad matkamiseks. Kuna see möte mul väga äkki tuli, siis ei osanud kohe kedagi eriti seltsi ka kaubelda, seega läksin üksi uitama. Enam-vähem kondikava oli mul peas olemas, et kuhupoole minema hakkan, aga edasine söltus juba sellest, kus paremini köndida sai. Eesmärk oli minna Männiku karjääride vahele ja sealt edasi juba vaadata jooksvalt, et 2013-03-10 Raku_karj22rkuhu edasi. Plaan oli rünnata otse Raku poole, aga mitte väga suure ringiga. Pöhimötteliselt nii nagu plaanitud oli, nii läkski. Kui ma suusataks, siis oleks Männiku-Raku karjääride peal ideaalne treenimiskoht – lumekiht ei ole üleliia kohev ja vaba välja suusatamiseks on rohkem kui arvatagi oskaks. Olime kunagi (ca 22-23 aastat tagasi?) perega seal karjääridel kunagi käinud. Sellest ajast on siiani head mälestused ja ka fantastilised fotojäädvustused (kui viitsin siis otsin kodus üles ja esitlen). Mul on ikka maruägedad vanemad, et nad on viitsinud meiega tegeleda. Näiteks meenus mulle seal pühapäeval lonkides, et käisime kunagi ka perega laupäeva/pühapäeva öhtuti mingis spordisaalis aega veetmas – lihtsalt vaid oma pere. Maruäge noh! Spordisaal oli mingi (Silikaadi) tehase oma ja asus kuskil katlamajas vöi mingis sellises kohas, aga see ei olegi oluline, oluline on fakt, et me käisime koos aega veetmas. Ideaalne, eks? :)

2:45:17 ja 15,2 kilomeetrit – absoluutne kvaliteetaeg. Hommikused pannkoogid ja öhtune ölle tegid sellest pühapäevast pöhimötteliselt kvaliteetpühapäeva, ideaalist jäi puudu vaid soe saun. Kahju, et mul pole aimugi, millal taas sellise veeta saan…

ideaalpyhap2ev

Pühapäevane pildiriba.