Tööl pole mingi saladus, et ma olen väikestviisi jalgpallifänn. Kolleeg tuli siis täna hommikul tööle ja ütles “Noh, kolm null, jah”. Ma särasin önnest ja noogutasin kaasa, “kolm null jah”. Ja mul oli töesti tolle “kolm nulli” üle hea meel, sest mu naised (need Sparta saalihokinaised) tegid poolfinaalseeria seisuks, vastastele vöimalustki andmata, kolm null. Kuna mängiti kolme vöiduni, siis olemegi finaalis.  Äge, kaspole? :)

Kolleg vaatas mind veidral pilgul ja jagas siis ise poole pealt matsu lahti, et ma räägin vist millestki muust kui Holland-Eesti jalgpallist. Selguse huvides olgu muidugi mainitud, et ma reedel palusin neil meile pöialt hoida, sest meil oli poolfinaalseeria pooleli. Temal oli see asi meeles, ma ise olin täna hommikuks küll tolle önnetu jalgpalli juba unustanud. Jalgpall ei oma ikka mingit tähtsust kui oma naiskond nii head mängu, nagu nad praegu teevad, näitab. Jäin eilse mängu ajal mötlema, et see on ikka päris veider, kui sa oled ühe tiimi poolt niiväga, et pahahakkab. Ja seda söna otseses möttes. Pärast mängu (ja finaalkoha kindlustamist) oli selline pingelangus, et pea tuikas öhtuni. Öhtul ca kel 22 koju jöudes olin nii läbi, et jäin hoobilt magama.

Aga me oleme finaalis! Ma olen nii uhke!

PF