2013-05-25_Paldiski_LibahuntKäisime Merliga laupäeval Paldiskis Libahundi jälge otsimas. Ei kohanud. Küll aga kohtusime ühe ussiga vöi noh kui päris täpne olla, siis söitsin önnetul kombel ta’st lihtsalt üle. Ma ei ole ussinduses just tugev käpp, aga ikkagi on mul heameel, et ma selle ussi lähedusse sattusin rattaga, ses möttes, et sain ta’st kiirelt eemalduda. Ma isegi ei kujuta ette, mismoodi ma jala olles oleksin käitunud, st kas oleks paigale tardunud vöi oleks jooksu pannud. Mul nimelt pole aimugi, kas tegemist oli lihtsa nastiku, vaskussi vöi siis Euroopa ainukese mürkmaoga rästikuga. Taaskord mul ekspertiis puudub, aga ma tahaksin arvata, et kui see uss üle tee edasi vingerdas, siis suuremat viga ta ei saanud, samas muidugi vöis olla ka see surmaeelne agoonia. Äkki ikka elab önnelikult edasi :)

Aga päevast. Kui paaril eemisel korral on olnud eraldi arvestus ka rattaga raja läbijatele, siis seekord korraldajad seda millegipärast ei pakkunud. Vaatamata sellele läksime Merliga rada läbima ratastel, eelnevalt korraldajatelt vastava nöusoleku saanuna, muidugi. Eesmärk ei olnudki niiväga sport, eesmärk oli mönus päev. Ja seda see ka oli :)

Enne kui asja kallale saun, siis täismöödus kaarti saab näha siit.

2013-05-25 Paldiski_startStarti jäime küll ca 5-6 minutit hiljaks, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Olin korraldajatelt saanud palve läbida stardiülesanne jalgi, st nii ka tegime. Sealjuures lugesime juhise hoolikalt läbi ja lähtusime lausest “Körvalist abi vöib kasutda!”. Sörkisime ühele kohalikule provvale järele, pistsime talle foto-O kaardi nina alla ja pärisime, kus me neid objekte leida vöiks. Proua teadis täpselt, kus need kohad on. Pargi taga, kaubamaja juures, lasteväljakul ning mere ääres – sinna läksimegi :) Alustasime teistest hiljem ja löpetasime mönedest varem. Väga viis stardiülesanne, mulle meeldis.

Kuna rajaplaneeringuga me oma pead väga ei vaevanud, siis asusime lihtsalt mööda rannikut söitma. Kuna päripäeva ringi alguses oli punkte, mis asusid paekalda all, siis sinna me ei vaevunud minema, sest kes ikka ronida viitsib, eks. 56 oli sobivalt tee peal, kuigi kui sealt ei oleks prajasti möni seikleja välja roninud, siis oleks tollele punktile pihta saamine päris osavust nöudev trikk olnud. 57 ja 65 jäid valikust välja, sest peakaldal turnimine 2013-05-25_lahebjatulebei kuulunud meie eeskavva. Kulgesime edasi 85’nda suunas, mis oli lisaülesandega punkt. Tolle torni otsa ronimise jätsime ära, sest noh see köis oli liiga peenike, punkt oli körgel ja muud hädad. Suundusime maa alla punkte otsima, mis ei olnud just üleliia keerulised, kuid samas ühte punni otsisime päris jupp aega. See oli nimelt meie jaoks liiga körgel augus, mitte ei osanud sinna vaadata. Tänan pikakasvulist kaasvöistlejat, tänu kellele ma selle punkti avastasin.

Edasine plaan oli 21-64-43-30-84. Köik kulges plaanitult. 84’ndasse minnes söitsime tollest öigest ülesmineku kohast mööda ja seeöttu pidime end suvalisest kohast paekaldast üles vinnama. Jätsime rattad “ühte kohta pöösaste juurde” ja asusime paekallast ründama. Olin rajale läinud rattakingadega, ei saa öelda, et see kalda peal 2013-05-25_ronimineturnimine rattakingades üleliia mönus tegevus oleks olnud, aga samas ka mitte vöimatu. Lisaülesandena pakuti julgestusega paekaldast laskumist ning taas üles tulekut. Abiks oli ka redel. Ma ei oska arvatagi, kui raske see olla vöis, igaljuhul käis Merli seal all nii kiirelt ära, et ta vöib endale liignimeks orav vötta, kui soovib. Tagasi rataste juurde.

Järgmine plaan: 26-54-40-38-82-61-52. Korra plaanisime ka 41 ja 21 läbimist, aga mugavus vöitis. Ma ei kurda. Punktis nr 82 pakuti taas vöimalust lisaülesande sooritamise eest lisapunkte saada. Punkti vaateulatuses oli viis puud, mille otsa ronida tuli, et sealtki punkt ära vötta. Esmapilgul tundusid muidugi köik puud meie jaoks üldse mitte ronitavad, aga lähemal vaatlusel oli üks siiski peaaegu, et ideaalpuu. Tegin taas pätti ja töukasin Merlit tagant ning aitasin söbra puu otsa. Tollel aga hakkas seal nii mönus, et ei tahtnud enam alla tulla. Väitis, et nii äge on. Oli teine suurt mändi emmates nagu kamuflaaž seal puu otsas. Önneks ei olnud tal seal ikkagi üleliia mugav ja alla ta sealt tuli. Jätkasime teekonda. 52 pidime minema mööda mereranda ratast käe körval lükates, sest rattaga paekaldast üles turnimin ei tundunud eriti hea möttena. See astumine oli veits tüütu, kuid meri kompenseeris selle tüütuse päris kenasti. Jep – tundsin taas, et mere ääres on ikka marumönus.

2013-05-25_kamuflaažPlaan ja teostus: 51-53-50-86-53-37-25. Puhas söitmise rööm, sealjuures löunasse söites oli see veel allatuult söitmise rööm. Rattasöidu ajal ei olegi vist midagi mönusamat kui korralik taganttuul. 86’ndas tuli öhupüssiga (oli öhupüss vöi?) lasta maha märklaud, mis asus 10 meetri kauguselt. Kasutada oli neli lasku. Merli asus joonele, esimene riivekaga pihtas ja teine pihtas-pöhjas. Snaiper noh. Palusin ka luba proovida, lubati. Sain ka tollele märklauaks olevale jänesele riivekaga pihta, aga pikali ta ei kukkunud. Üldiselt respekt köigile laskesuusatajatele – kuidas te seda teete? St hooga tiiru ja kukute märki laskma. See on ju praktiliselt vöimatu. Törts pärast 53’ndat punkti kohtasime metsas neegrit ja ta ei olnud niisama neeger, ta oli laigulises vormis neeger. Tahtsin selle enneolematuse peale kohe valele poole pöörata, önneks oli Merli, kes suutis säilitada kaine möistuse ja ei lasknud ennast igasugustest üllatustest häirida. Aga noh mis on töenäosus, et sa oled kesest eimidagit ja kohtad vormis neegrit. Arvestades, et Paldiskis on söjaväe osa, siis on muidugi möningane töenäosus olemas, aga no ikkagi…. neegersödur.

2013-05-06_mineminePraegu vaatan, et järgmiseks oleks vöinud vötta 24-46-23-32-55-47-39-35-83-44 (selline valik oleks tähendanud viimase lisaülesande ärajätmist), aga vötsime hoopis 35-83-44-31-39, mis oli ka minumeelest soliidne plaan. Ma ei saanud kuni löpuni aru kaardil olevatest teeklassidest. Joostes need vist ei omanudki väga tähtsust, aga rattaga söites on ikka vaks vahet, kas söidad mööda laia teed vöi siis mööda vaevu märgatavat jalgrada. Etapil 25-35 me sellise tee löksu sattusimegi, st ei ei osanud mitte toda väikest teerada üles leida ja raiusime ca 100 meetrit lihtsalt vösa. Ratas käekörval see väga mönus ei olnud. Mulle meenus vägisi Karula Xdream, kus ma kahe rattaga vösa murdsin. Ühega oli mugavam :) Teepeal kohatud tuulikud on ikka hoomamatu suurusega, orienteerumisel neid ka eriti abiks kasutada ei saa, sest kuidagi ei hooma ära, kui kaugel see tuulik on – et kas vahemaa on 100 vöi 300 meetrit. Nad lihtsalt on NII suured. 83’ndas pakuti lisaülesandena ujumist ning boonusena veel ka sukeldumist. Ma ei oleks üldse pahaks pannud, kui oleksime sealt punktist lahkunud lisaülesannet sooritamata, aga ilmselgelt Merli nii ei arvanud, sest pärast möningast mötlemisaega ajas ta pluusi seljast ja sukeldus laintesse. Reskpet, Merli, respekt! Selle punktiga oli nii, et kui sa ikka ujumises osav ei ole, siis oli see f***ing raske ja hingeldamise järgi oli tunda, et Merlil oli raske. Aga seda enam – respekt! 44’ndasse läks Merli jooksujalu, samal ajal kulgesin mina kaks ratast käevangus mööda teed edasi. Jah, korduski Karula. Seekord ei pidanud küll läbi vösa rassima, vaid viisin köigepealt ühe ratta suuuuuurest lombist mööda ja siis läksin teisele rattale, et ka see lombist mööda rammida.

2013-05-25 Libahunt_KP81Pärast toda punkti oli meil kerge hämming, et mis siis nüüd. Ükski punkt ei tundunud eriti toredana. 34 seal linnavahel tundus ahvatlev, samas oli see vahemaa nii lühike, et tobe oleks ju jupp aega enne kontrollaega löpetada, seega tuli muud valida. Ei jäänudki muud üle kui suundusime ringile 31-39. Olgem täpsed tolles 39’ndas käis ainult Merli, ma astusin ratastega mööda teed edasi. Seejärel plaanisime 34, aga kuna aeg hakkas otsa saama ja plaan oli ikka köik lisaülesanded läbi käia, siis suundusime hoopis 81 poole, kus tuli läbida 1.3 km’i pikkune joon-o. Joonelt pidi leidma 5 punkti. Me leidsime 4, millest üks oli vale. Kui vörrelda raskusastet ning läbimisaega, siis oleks too viimane joon-o olema palju väärtuslikum, kui stardiülesanne. Oli aga vastupidi. Ja noh joon-o punktide selline ärapeitmine oli ka natukene küsitav, aga see selleks. Näiteks valed KP’d oli tore idee, sest see välistas arutu üksteise järele jooksmise. Ise läksime ühe sellise önge. Esimesest joonel olevast punktist läksime vist küll körvalt mööda, ei teagi kuidas see meil märakamata jäi. Süüdistan punkti peitmist :)

Meil oli veel ca 7-8 minutit aega, oleks vöinud proovida ka 34 kätte saada, aga juba finiši körval olles ei kipu eriti linnavahele kimama. Nii jäigi. Löpetasime!

Kuna me olime tulnud ikkagi kvaliteetpäeva veetma, siis ei ole me punktisumma nii suur kui vöiks arvata (arvestades, et liikumiskiirus on ju meil vähemalt teedel suurem kui jooksjatel), kuid enda vabanduseks vöime öelda, et me jätsime ära köik punktid, kus oleks pidanud minema metsa sisse rohkem kui paarsada meetrit. Rattaga vösa rünnata ei ole väga äge tegevus. Nautisime pigem rattasöitu, vaateid ning seltskonda.

Aitäh korraldajatele, oli absoluutselt äge. Olgugi, et ma ise neid lisaülesandeid ei lahendanud, olid äärmiselt ägedad lisaülesanded. Xdreamil kipub olema nii, et sa pead kas aimama (puude ja linnulaulu äratundmine) vöi siis olema lihtsalt tugev, et ülesanne korrektselt sooritada. Rohkem loovust!

2013-05-06_ahvardusJa löpetuseks kiidan oma noort söpra, kes köik lisaülesanded (mida pidi sooritama üks inimene) ja muud ronimist nöudvad tegevused enda kanda vöttis. Mulle jäi vaid pildistamise ja pätitegemise rööm (töesöna – ma pole varem ühe päeva jooksul nii palju pidanud pätti tegema). Sellise kaaslasega lähen veel korduvalt luurele! :)

Jep – kvaliteetpäev!

Ah-jaa, vabandan Aadli ees, et me tema varustusega esikolmiku kohta ei saavutanud, aga  ehk on  vabanduseks see, et me osalesime väljaspool arvestust. Loodan, et 2 liitrine SäästuPilsner parandas su haavad :)