Läbisin eile oma esimese triatloni :) Vötke seda muidugi kui huumorit, sest päris triatlonist oli asi valgusaastate kaugusel. Tegelikult lihtsalt tegelesin eile rattasöidu, jooksmise ja ujumisega ning siis veel natukene rattasöitu. Suvi on ikka nii paganama lahe!

Köigepealt eksju söitsin hommikul rattaga tööle. Mu uuest elukohast tulenevalt kestab see rattasöit maks 10 minutit (mida on ilmselgelt liiga vähe). Eile lisasin veel asjale vürtsi ja söitsin läbi vanalinna. See oli viga. Vanalinnas on liiga palju inimesi, sh nii tööle ruttavaid kaaslinlasi, kui ka Jaapani ning USA turiste, kes ilmselt ajavahe töttu end eriti varakult hotellitoast välja on ajanud. Lisaks on vanalinnas teadupoolest munakiviteed ja rattasöit munakivil ei ole see, mida teistele soovitada tihkaks, ammugi siis endale. Töölt koju söitsin vähe teist ringi, oli palju mugavam.

Kui see eelnev oli igapäevane rutiin, siis nüüd algas triatlon (mille toimumisest mul esialgu aimugi polnud). Kimasin kodunt rattaga Sparta jooksutrenni, milles osalemise eest maksan löivu ilmselt tänasel päevakul, mis teadupoolest on päris mägisel maastikul. Merli (kes on oluliselt paremas vormis kui ma) käis eelmisel nädalal Sparta jooksutrennis ja mu meelest olid tal veel laupäevalgi jalad kanged. Mul on täna veel OK (st otseselt valusad lihased veel ei ole, pigem on keha lihtsalt väsinud), aga kardan, et nii see ei jää. Ma küll osalesin nö algajate grupis, mitte jooksugrupis, kus teiste hulgas teevad jooksuharjutusi ka Merli, Viff ning Mati, aga aiman, et see algajate grupp mind ei päästa. Lihasvalu on ilmselgelt homse ja ülehomse päeva teema. Asjale lisab jumet veel see, et pärast jooksutrenni toimus trenn nimega SixPack. Nime järgi aimate ilmselt isegi, millega tegu. Kui jooksutrenni järgselt olin ma veel enam-vähem tegutsemisvöimeline, siis see SixPack oli killer. Krambid segasid mul osasid harjutusi tegemast. Püüan möelda, et  mis ei tapa, teeb tugevaks :) Peab tegema! …jätkuks mul nüüd vaid püsivust selle trenniga jätkata.

2013-07-03_luigedJuba enne jooksutrenni pakkus Merli välja, et lähme pärast Männiku karjääri (tuntud ka kui Raku järv) ujuma. Enne trenni olin ma valmis igalepoole minema, pärast enam mitte nii väga, aga samas möte ujumisest tundus nii äge, et tuli minna. Leppisime kokku, et kulgeme rahulikult. No enam-vähem kulgesime ka. Rattasöit on ikka jooksmisest hoopis erinev tegevus ja see ei tundunud üldse nii ebamugav, kui kasvöi käimine. Jöudnud karjääri äärde, oli keha muidugi nii maha jahtunud, et vette minek ei tundunudki enam üleliia ahvatlev, samas kui juba kohale söidetud, siis tuli minna. Läksimegi ja oli nii hullult mönus, et ma seda ei kirjelda, vaid lihtsalt tean ise seda tunnet. See “ujumine” oli triatloni nörgim osa, sest teadupoolest ma ei uju, pigem oli see vees seisimine, aga see ei muuda fakti, et hullult mönus oli :)

Jäi veel läbida viimane ala, mis oli taaskord rattasöit. Seekord ühtis see kojusöiduga, mis väga kerge taganttuule ja vist ka öigenatuke mäest alla söiduga oli puhas rööm.

Triatlon numbrites: 6.12 km ratast / 7.08 km jooksu (sisaldab jooksuharjutusi) / 37 min SixPack’i / 5 km ratast / teadmata minuteid vees seismist ja ujumise imiteerimist / ca 11 km ratast

Puhkus, tule ruttu!

Pildil on emaluik pojaga lahkumas, enne käisid nad päris kalda ääres meie tegemisi uudistas.