Pöhjustasin üleeile liiklusönnetuse, milles osales lisaks mulle teinegi jalgrattur (autosid me önnetusse ei kaasanud). Miks ma siin nii ausalt üles tunnistan on see, et teadupoolest tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Mina olen antud hetkel too rumal, loodan aga siiralt, et kõik kes lugema satuvad on targad.

Blind-Corner-SignSõitsin hommikul rattaga tööle ja tõttöelda oli mul tsipa kiire, sest koosoleku aeg oli pandud talumatult varajasele kellaajale. See kiirustamine pani mind aga tegema üht omaarvates maruhead lõiget, mis ei olnud vöibolla köige mõistlikum, aga kes siis tol hetkel sellele mõtleb. Või kui täpne olla, siis lõikel polnud viga midagi, lihtsalt sooritus oli s*tt. Tulin mööda Pirita ringrada Kloostrimetsa poolt ning törts enne Pirita Linnaosavalitsust pöikasin üle tee (näitasin vist isegi käega ette oma kavatsetavast manöövrist) kloostri poole. Kimasin läbi tolle väikse pargi ja plaanisin mööda könniteed edasi söita. Plaan oli minumeelest igati aus, kui vaid mööda könniteed ei oleks tulnud teine jalgrattur.  Too hetk kui ma teda märkasin oli ilmselgelt liiga hilja, tegime ilmselt mölemad mingi hädise liigutuse, et vältida otsasöitu, aga see oli pmst vöimatu. Järgmine hetk oli KÖMM ja olime mölemad asfaldil pikali. Ma egin vist isegi mingi effektse rullumise. Ei suuda meenutada, kas rullusin autoteele välja vöi ei, aga önneks ei olnud seal ühtki autot, sest kui ma oleks autoteele rullunud sel momendil kui seal ka autod oleks olnud, siis oleks tagajärjed töenäoliselt nats halvad. Önneks on selles lauses liiga palju olekseid. Igaljuhul olin peale toda rullumist millegipärast üsna kiirelt püsti, sest mul oli läpakas seljakotis ja reaktsioon käskis püsti hüpata, sest siis saab läpakas vähem viga. Saab ta jaaaa! :) Kuna too läpakas niigi omadega katki, siis ega ma ei teagi, kas see kukkumine teda kuidagi möjutas. Eniveis – aitasin ka teise ratturi püsti ning küsisin, kas köik on hästi. Tema endaga oli köik hästi, aga ta ratas oli pisut kannatada saanud. Sain nats noomida, mida ma köike kuulasin nagu väike laps pilk maas. Mul oli kuradi sant tunne, vabandasin ette ja taha.  Samas eks mu enda rataski oli veits kannatada saanud ja kehagi oli tolle effektse öhulennu järel pist hell. Odomeeter ei tööta siiani. Önneks olid me mölema rattad vöimelised edasi veerema, seega lahkusime vaikides.

Vabandan siiralt tolle teise jalgratturi ees, aga kui see teda vähegi lohutab, siis ma sain haiget ja ma mötlen HAIGET. Mu vasak käsi oli üleeile öhtuks nii valus, et läksin traumapunkti. Selgus, et luud on kõik terved, aga ega see mind väga ei lohuta, sest käsi on siiamaani valus ja mõnd liigutust teha on talumatult vastik. Poleks arvanudki, et mul vasakut kätt nii palju vaja läheb.

Luban, et edaspidi söidan iga pimeda nurga tagant välja ülimalt aeglaselt vöi tegelikult püüan üldse neid vältida.

Olge hoolikad ja kandke rattasõidul kiivrit!