Novembri löpus-detsembri alguses  hankisin endale kuskilt meeletu köha. Proovisin seda paar päeva iseseisvalt ravida, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, st doktori juurde minek. Tulemuseks lisaks ägedale köhale (mida ma ise juba teadsin, eks) ka pöskkoopa pöletik ning nädal aega antibiootikume. Enam-vähem sain köhast lahti, sai trenni teha ja puha – köik oli peaaegu ilus.

Möödunud nädala keskel aktiviseerus “vana söber” keskkörvapöletik. Natuke aimasin muidugi selle detsembrinohuga olukorda ette ja panin jaanuarisse endale körvaarsti juurde külastuse kinni. Paraku sai haigus mind enne kätte, kuna körvapöletikku eriti iseseisvalt ei ravi, siis seadsin sammud EMOsse. Info möttes, et körvavaluga ei ole mötet Keskhaigla (st Ida-Tallinna Keskhaigla) EMOsse minna, sest seal lihtsalt ei ole körvaarsti (nagu Mustamäel ei ole silmaarsti), vaid tuleb minna, kas Tõnismäele või 2014-01-11Mustamäele. Valisin esimese. Doktor vaatas mu körva ja määras antibiootikumid. Jess – teist korda ühe kuu jooksul! Vahel kohe veab. Kuna körvapöletik ei sega väga sportimist vöi noh ma ei lasknud end sellest väga segada, siis oli see väike tagasilöök põhimõtteliselt nagu mittemidagi.

See köik oli alles sissejuhatus – jackpot saabus möödunud laupäeval. Olin pikalt oma peas plusse ja miinuseid kaalunud, et kas hakata taas saalihokit mängima. Löpuks oli plusse rohkem kui miinused ja tegin sisuliselt esimese mängu pärast kahe-aastast pausi (paar turniiri on enne vahepeal olnud) ja löpuni ma seda mängu mängida ei saanudki. Teise kolmandiku keskel (ehk enam-vähem täpselt keset mängu) jooksis üks vastane mulle selga ja heitis mu osava vöttega üle väljakupiirde. Tundsin juba kukkumise hetkel, et pölv oli hetkeks mingis veidras asendis. Imelik oli see, et seal pörandal vääneldes ei saanud ise ka aru, et kas mul on valus vöi ei. Natuke vist ikka oli. Lonkasin vahetuspingile (sest kohtunik käskis), viskasin pikali ja panin külma peale. Korraks lootsin isegi, et saan veel edasi mängida. Sain ma jee…. 2014-01-12_p6lvVahetasin riided ja vaatasin kurva pilguga röömsaid sündmusi, st naiskond vöitis tabeliliidrit. Öhtuks oli pölv väga armsalt paistes ja pölve sisekülg ka paganama valus. Vötsin kodus ibuka sisse, panin jääkoti pölvele  ja proovisin uinuda. Niivörd kuivörd see ka önnestus. Tänaseks on pölv endiselt valus ning ka paistes, käia on vähe mugavam kui (üle)eile, aga kaugel sujuvast käimisest. Kolmapäeva hommikul lähen pressin end ortopeedi vastuvötule – loodan siiani parimat, kuid aiman halba. Järgmise nädala jooksul tahaks selgust saada.

Ma ei teagi nüüd, kuidas asjasse suhtuda – vöiks ju murduda, aga mis sellesti kasu oleks?

Vähemalt läheb mu sotsiaalmaks sihtotstarbelisse kasutusse.