2014-03-29_ratasNüüd on siis see aeg käes. See aeg, mida ma pöhimötteliselt alates jaanuarist juba oodanud olen. Kolme ja poole tunni pärast pean olema haiglas – jep, löpuks ometi tehakse mu pölv korda. See pooletoobine olek on juba päris ära väsitanud ja ajudele käima hakanud. Ühelt poolt on köik justnagu (petlikult) OK, sest köndida saan, isegi sörkida ilmselt saaksin (otseselt jooksmas pole käinud, aga no bussi peale paar sammu olen ikka lipanud) ja rattaga saan söita TÄIESTI normaalselt, aga vaat näiteks kükki teha ei saa ja seetöttu ei saa ka saalihokit mängida. See viimane on praegu, kestva finaalseeria töttu, eriti haiglaselt hinge näriv. Käisin eile öhtul trennis (ei, ma ei teind trenni kaasa, hängisin rohkem niisama) ja kurat – mönus oli. Ka näiteks pühapäevast rattatiiru nautisin igal võimalikul momendil, sest ei oska ju arvata, millal jälle saab. See söit oli umbes nagu sügise viimane söit, kus pead ratta kuuri lükkama, et pärast talve taas kohtuda. Loodan, et mu ratas mind ei unusta, sest mina teda ei unusta :)

Lähitulevik spordi osas on midagi sellist (info siit):

Täisliikuvus põlveliigeses saavutatakse tavapäraselt 2 kuu jooksul.

Kontrollitavad spordialad nagu jooksmine, rattasõit ja ujumine on võimalik ca 3 kuu möödumisel. Kontaktspordialad 6 – 8 kuud peale operatsiooni.

Seega keset suve lähen päevakutele matkama ja suve löpupoole saan ehk ka joosta. Päris äge perspektiiv, eks? Puhas mental toughness.

Kuulmiseni homme-ülehomme…