Olete proovinud magada ainult selili ning üks jalg pidevalt sirge ja kui te jalga liigutate siis on naturaalselt valus? Ei ole? Ega ma väga ei soovita ka, sest üleliia mönus see ei ole, aga just nii sain magada kaks ööd pärast oppi. Kolmandal ööl enam valus ei olnud, aga külge eriti keerata ikka ei saanud. Täna tundsin öösel röömu sellest, et sain külge keerata – umbes nagu väikelapse ema, kellel laps löpuks ise külge keerab. Väiksed röömud.

2014-04-01_s88kAga heaküll, pöördun tagasi sinna kus oma üle-eelmise postitusega rihtisin. Haiglasse köndisin jala, sest no kes teab, millal taas niimoodi pikalt jalutada saab, seega tuli vöimalust kasutada. Haiglas pandi köigepealt täitma igasugu ankeete, ka näiteks seda ankeeti, mis annab infot anestesioloogile. Muuhulgas küsiti ka vereröhku. Kes teab peast täpselt oma vereröhku? Panin sinna vastuseks “normaalne” – tavaline eestlane noh :) Igaljuhul juhatati mind palatisse, kus üks vanem  vene proua juba vist mitu päeva oli olnud. Jäi selline mulje. Lugesin raamatut ja näppisn telefoni, sest igav oli. Arvestades, et operatsioonieelselt on söömine ja joomine keelatud, siis see hetk, kui provvale süüa toodi väga mönus just ei olnud. Treenisin vaimu ja kannatasin ära. Vahepealt käis mu’ga vestlemas anestesioloog, kes tundis huvi, et kas tahan seljasüsti (st kohalikku tuimesust) või magama panemist (üldnarkoos). Mulle on tehtud mõlemat, panin huupi, et tehku seljasüst. Kohe pärast doktorihärra lahkumist hakkasin muidugi guugeldama, et mis inimesed seljasüsti kohta kirjutavad. Arvamusi oli seinast seina ja need ei olnud alati mitte kõige paremat. Aitäh internet, just seda mul enne oppi vaja oligi…. MITTE!

2014-04-0214:15 lükati mind palatist välja. Opisaalis käis köik justnagu lindil, selles möttes, et ma ei olnud kindlasti esimene patsient, kellele tol päeval vastav op tehti. Peaaegu esimese asjana tehti alaselga süst, seejärel vööbati jalg kaunilt oranžiks, ühele käele pandi kanüül, teisele vereröhuaparaat, rinnale klemmid südame töö kontrollimiseks, jalale žgutt ja kl ca kl 14:30 sisenes doktor. Assistent oli tal parku venelanna, seega ma päris köike ei tea, mida nad seal mu jala kallal toimetasid, aga kuna sain ise ekraani pealt doktori tegevust jälgida, siis vastas doktor üsna meeleldi köikidele mu küsimustele. Mitte, et mul selle teadmisega midagi väga peale hakata oleks, aga tean nüüd milline näeb välja menisk ja ka oma katkist pölvesidet nägin. Ma päris detaliselt ei tea, kuidas see side ikkagi kinnitati, aga nii palju sain aru, et üks ots on kruviga ning teine on mingi aasaga, aga mulle jäi selgusetuks kuhu see aas kinnitatakse. Paberitest loen, et “kinnitus reiel RetroButton ja säärel BioIntrafix kinnitusimpantaadiga“. Googeldamine annab tulemuse nagu näha allpool vasakpoolsel pildid. Küllap siis midagi sellist ongi. Kruvi toksis doktor päris hoolega ja ka keeramist oli kuulda. Veider. ACL_RetroButtonVeider oli ka see, et see kohalik tuimestus oli ikka eriti täpselt välja arvestatud vöi siis ei vötnud mu parem (see katkine) jalg seda väga omaks. Selles möttes, et keset oppi tundsin pölveöndlas veidrat survet, tegin ilmselt selle peale ka veits nägusid, sest koheselt küsiti mu’lt, et kas köik on ikka OK. Nagu oli ja ei olnud ka. Selles möttes, et valus ei olnud, aga jöhker surve oli – pigem väga ebamleediv, kui valus. Doktor väitis, et see on sellest veesurvest, mis pölves oli. Vöibolla oligi, pole kompliment, ei oska kommenteerida. Igaljhul lükati mulle veeni mingi uus rahusti ja nii mitu korda. Opitoast lükati mind välja 15:20. Anestesioloog küsis veel, et kuidas on, kas jalgu tunnen. Vastasin röömsalt “Jaaa, ma saan parema jala varbaid liigutada” (vasaku omad ei liikunud mitte millimeetritki) – härra oli sellest pisut üllatunud. Huvitav, kas see oli hea vöi halb? Igaljuhul lükati mind intensiivravi palatisse (või kuidas seda opijärgset palatit minetatakse), seal polnud küll muud teha kui ainult magada. Nii tegingi. 16:45 aeti mind üles ja lükati oma palatisse. 2 ja pool tundi kogu ajakulu opile. Töö kiire ja korralik.

Kuna ma polnud hommikust saati söönud ja öhtusöögi (vöi ma ei tea, mis söögikord see selline oli) aeg oli just läbi saanud, siis orgunniti ka mulle kiirelt taldrikutäis keedukartuleid vorstikastmega. Eradkorselt maitsetu (vöiks öelda isegi, et halb), aga no kui viimane kohv-ja-vöileib olid mu köhtu rännanud kell 6 hommikul, siis söin isegi seda. Nälja pettis ära küll.

Algas klassikaline haiglahäng. Vötad raamatu kätte, loed paari lehte, tukastad möned minutid ja niimoodi mitmeid kordi järjest.

Öö oli vastik. Valus ja unetu. Lisaks näris mu hinge ka üks saalihokiteema, seega oli magamine eriti piinarikas – iga ärkvel oleku hetk näris hinge saalihoki ja magamise hetkel pidin olema vöimalikult liikumatult, sest muidu ärkan üles ja siis on jälle see saalihoki peas. Surnud ring.

Hommikul ajas üles mind doktor, kes luges sönad peale, käskis enne kojuminemist ära oodata füsio ja kutsus kahe nädala pärast enda juurde. Hängisin edasi, st vötsin raamatu kätte, lugesin paar lehte ja tukastasin. Lisandus veel ka saalihoki ohjuri töö. Tüütu ja närvesööv. Keskpäeval tuli füsio, kes luges sönad peale, kuidas karke kasutada ja öpetas köndima. Löpuks ometi sai koju.

Kodus on möödunud kolm päeva nagu ühtlane unenägu – loen, vaatan filme/seriaale, teen jalale harjutusi ja magan. Mittetmidagitegemine on jube väsitav. Täna lugesin ca 45 minutit raamatut öues, päikese käes. Üle mitme päeva oli päris tore värske öhu kätte saada.

Praeguseks hetkeks ei ole önneks seda vastikut valu, mis oli esimesel kahel päeval, kuigi möned liigutused on endiselt valulikud.

Homme lähen Tartusse! :)