Kodus passimisest vöib reaalselt hulluks minna vöi vähemalt on mul selline tunne. Ma ei tee nädala sees enam päevadel vahet, sest kõik on nii ühtemoodi – ärkad-passid niisama-vaatad mönd seriaali-vöimled. Aaarrrgghhhh… Väljas käin päeval tund kuni poolteist raamatut lugemas, et natukene värsket öhku ka saada. Käiks vöibolla tihedamalt, aga trepid ei ole praegu need, mida ma väga armastaks. Muidu kodus paar sammu saan ka karkudeta teha, aga öue minnes vötan abivahendid ikkagi kaasa, nii imelist paranemist toimunud ei ole ja ega vist pole mötet punnida ka. Esimesed päevad pärast oppi olid selles möttes toredad, et siis oli progress silmaga nähtav, nüüd aga enam päris igapäevaselt edusamme silmaga näha ei ole – pean lihtsalt uskuma, et köik liigub paremuse poole. …ja see on köik alles algus. Niiiii pikk tee on veel minna.

Pölv väliselt tundub täitsa hea. Paistes just ei ole, aga vörreldes terve pölvega ütleks ma tolle opereeritud jala kohta, et see on vorst –  Selline ühtlane vormideta vorst. Ömblused on OK, valu ei tee, köverdub ka natukene – endale ei tundu midagi valesti olevat. Ainult pölveöndlast vaatab vastu “kaunis” sinikas. Teisipäeval lähen füsio ja pölve löiganud doktori juurde, eks siis saan teada karmi töe, st kas köik on hästi vöi on areng nats aeglane olnud.

10 päeva pärast oppi

10 päeva pärast oppi

Ah-jaa, 11 päeva pärast oppi ronisin autorooli. Mingigi liikumisvabadus, kuigi sinna autoni jöudmiseks on jälle need trepid…

Vaatasin just veebist pilte orienteerumisest, ma pole ammu niimoodi metsa saamist igatsenud. Rattasöidust rääkimata. Faaaaak!