kykkAlates tollest neetud 11. jaanuarist olen ma korduvalt unes näinud ennast kükitamas. Tervena ei kujuta ettegi kui mönus see on, et saad kükitada vöi magada looteasendis vöi istuda toolil nii, et jalg on enda alla köverdatud – täiesti hindamatu. Ma annaks praegu pool kuningriiki, kui saaks seda köike teha. Hullupööra tahaks kükitada. Aga ei saa noh, ei saaa!

Jube raske on öelda, kas jalaga mingit progressi ka toimub, sest see ei ole ilmne ja silmaga nähtav, peab lihtsalt jubedalt uskuma, et see, mida ma teen, on köik öige. Peab olema, sest teen nii nagu füsio on öelnud. Jalg köverdub ilmselt iga päevaga natukene rohkem, kuigi see natukene on nii aimatav, et taaskord peab usk appi tulema. Rohkem kui jala köverdumine teeb mulle tegelikult muret jala sirgeks saamine, sest see on ebameeldivalt valulik vöi öigupoolest pole valulik öige söna, pigm on see ebameeldiv. Ja käies päris sirgeks ta ei lähegi, kui ma just jöuga ei suru. Mitte ei oska arvata, kas see on normaalne vöi ei. Äkki ma ootangi lihtsalt mingit imelist paranemist ja tegelikult ongi see paranemisprotsess nii aeglane? Pean lootma sellele, et köik on öige.

Käia püüan nüüd ilma karkudeta, sest korrektse käimise peab selgeks saama. Umbes sama kirglikult kui kükitamist, ootan ka jalutamist. Tean, et jooksmisega läheb veel paar kuud, aga no saaks vähemalt jalutadagi normaalselt. Väiksed röömud.

pildi pätsasin siit