Ma alusatsin selle postituse kirjutamist juba kolmapäeval, st mul oli pealkiri valmis kirjutatud (ilma selle 0.5’ta), aga täpselt sel hetkel sain teada uudise, mis mu jututuju minema viis. Lühidalt kokkuvöttes, siis ma peaaegu et vihkan aastat 2014.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada.

Pölvega on lood… eee ma ei teagi kuidas on. Endale tundub, et see paranemine on NII aeglane, et vöiks ju ammu juba täiesti lonkamata käia ja vöiks ju juba mönda aega saada ratast vändata, aga seda kumbagi pole ma saanud teha. St rattasöitu polnud teinud kuni kolmapäevani, aga sinna ma veel jöuan. Lonkmata käia saan siis, kui käin väga aeglaselt, nii kui natukene kiirustama hakkan, hakkan ka lonkama. Internet on selles möttes saatanast, et ikka ju guugeldad ja satud lugema erinevaid nöuandeid pärast oppi tegutsemiseks vöi satud lugema erinevaid blogisid ja no krt vägisi tekib endal tunne, et minu paranemine läheb ikka ERITI aeglaselt. Miks noh, miks? Siis on natukene vahepeal endast kahju ja köik on enamvähem sitasti, aga siis jöuab kätte jälle ülenädala teisipäev, lähen füsio juurde ja too rahustab mu maha. Köik on väidetavalt OK, jalg sirutub (kuigi köndides vöiks üks lihas nats rohkem tööd teha) ja ka köverdub (13.05 oli 116 kraadi) täiesti normaalselt. Saan uued harjutused ja asun taas tööle. Korraks on jälle köik OK :) Selles möttes on kahe nädalane intervall füsio juures käimiseks täpselt paras, pea jöuab napilt just igasugu kahtlusi täis minna ja siis jöuab kätte füsio külastus, kes kahtlused peletab. Nädala vörra pikem paus oleks mu väiksele peale juba liig.

Sain vahepeal ka kaheksa korda magnetravi, mis peaks turset pölves vähendama. Esialgu oli reaktsioon risti vastupidine, pölv läks rohkem valulikuks kui enne ja turse vähenemist küll märgata polnud. Ei saa öelda, et see oleks mu tuju üleliia heaks teinud, kuid taaskord rahustas mind maha füsio, kes selgitas, et magnetravi ajal vöivadki tekkida nö uued valud ja ravi päris möju on näha pooleteise kuni kahe nädala pärast. Selgepilt, jään ootama :)

Nüüd, sel teisipäeval oli eriti äge visiit, sest sain löpuks ometi loa ratta selga istuda. Ma olin seda nii kaua oodanud. Esialgu küll vaid ca 15 minutit ning veloregomeetril, aga no kuulge, küsige kas ma hoolin? 15. minutist vöib aegamööda saada üks tund ning kui end juba 2014-05-13_ratasratta seljas piisavalt kindlalt tunnen, siis vöin ka välja söitma minna. Hell yeah! Läksin proovisin kohe kolmapäeval selle rattasöidu ära ka – tuli välja küll. Lisaks tollele rattasöidule andis füsio veel harjutusi, mis mulle kerge muide näole töid. Näiteks selg vastu seina kükkide tegemine vöi kikivarvule töus vöi ühel jalal (sellel opereeritud jalal) seismine, köik uus on paganama äge. Füsio küsis mu’lt, et noh kuidas on? Ma ei osanud muud teha kui totakalt naeratada ja öelda, et äge :) Töesti äge! Minu kükk on muidugi esialgu vaid ca 10-15 kraadi pölvede köverdamist, aga uskuge – see teeb mind paganama önnelikuks. Vöi näiteks ühel jalal seis, olete proodinud? On ju äge?! :)

Sain loa ka trepist käia nagu “normaalsed inimesed” (jep, nii mulle füsio ütleski) ja seegi on minu jaoks taasavastatud uus. Üles minek on ok, sellega pole probleemi, aga trepist allatulek on nats raskem, sest kuidagi ei tihka oma paremale jalale nii palju toetada, et saaks teise jala alumisele astmele panna. Füsio juurest ära tulles, seisin ajakirjandusmaja trepil ja kaalusin vähemalt pool minutit, et kas ma nüüd ikka astun vaid ühe jalaga trepist alla vöi püüan normaalselt käia. Piidlesin alumist trepiastet tükk aega ja löpuks tulin vanat moodi, st vaid vasakule jalale toetudes. Esialgu valin väikeste astmetega treppe ning eelistan neid kus on käsipuud.

Treppidest köndimisega meenus mul see, et kui mu liikumist filmida, siis ma olen tänaval köndides teiste inimeste vahel nagu slow motion. Minu vaatenurgast nähtuna on teiste inimeste  liikumine tänaval tormamine. Jep, isegi lapsed. Mönest vanainimesest olen vöibolla saanud mööda jalutada. Kindel ei ole muidugi. Eriti slow motioniks läheb asi treppidel, kus ma otsin käsipuud ning vaatan eriti hoolikalt seda, kuhu astun. Minu käsutada on kogu maailma aeg. Näiteks bussi- vöi trammipeatusesse jalutades olen ma juba harjunud sellega, et bussi peale jooksmine ei tule köne allagi. Töden rahumeeli, et näed – selle peale ei jöudnudki, peab järgmist ootama. Vöi fooriga ülekäiguradadel jöuan mina tee teise serva siis, kui roheline juba vilgub vöi on sootuks punaseks läinud. Ega tervena seda ei teakski, et fooritsüklid nii lühikesed on ja autojuhina tunduvad jalakäijate tsüklid üleüldse ajuvabalt pikad. Kui möni tuttav paneb pahaks, et ma teda tänaval köndides ei märka, siis see tuleb sellest, et ma jälgin eriti hoolikalt seda, kuhu ma astun. Mulle tegelikult ei meeldi koguaeg nina maas käia.

Aga üldiselt ma üllatan iseennastki oma visadusega harjutuste tegemisel. Olen käinud sellel nädalal kaks korda jöusaalis, et saaks ratast söita ja teen siis kohe ära ka oma pölveharjutused. Üksinda, seina ääres. Moe pärast näpin paari jöusaalimasinat ka. Poleks uskunudki, et ma nii kannatlik olen. Ah-jaa – kui tahate oma kannatlikkust treenida, siis on vigastusest paranemine selleks ideaalne vahend. Mitte, et ma seda kellelegi sooviks, aga tõesti – mul lihtsalt peab olema meeletult kannatlikkust, sest kiirustamine teeks asja lihtsalt s*temaks. Pean korduvalt endale meelde tuletama, et protsess ongi aeglane ja liigne entusiasm vöib halvasti löppeda.

Unenägudesse sisenes ükspäev jalgpall, st ma ise mängisin ning ükspäev nägin unes, et sörkisin. Töesti kaunis.